Reede, 15. detsembri õhtul oli Eesti Maja juhatus kokku kutsunud oma sõbrad ja kaastöölised, et ühiselt pühitseda jõuluõhtut. Väike saal mahutas mugavalt ära kokkutulnud seltskonna. Maitsekad dekoratsioonid oli paika pannud Riina Klaas, alakorruse kohviku suupisted veini- ja mahlaklaasidega olid ahvatlevas käeulatuses. Veidi harjumatu, kuid südantkosutav oli näha külaliste hulgas Ülle ja Tõnis Veltmanni, kes enamasti ikka teenindaja rollis; sama kehtib alati rakkes Merle Lilleoru kohta.

Saabus hetk, kus kõigil paluti lauda istuda ja kuulata ära mänedzher Ülo Isbergi tervitussõnad. Neid läbis seekord nukker alatoon, mis jäi teatud määral varjutama kogu õhtut. Alles mõne tunni eest oli saadetud viimsele teekonnale Eesti Maja turundusjuht Vaido Rooneem. Tema mälestuseks süütas valge küünla esimees Raivo Remmel.

Vanad armsad jõuluviisid elustusid jälle ja jälle rõõmus-hardas ühislaulus Marlene Kuutani klaverisaatel. Ja auravad vaagnad jõulutoitudega ilmusid köögist kohale, vaatamata autor Ülle külalisena lauas istumisele. Õpetaja Kalle Kadakas luges söögipalve ja siis lasti verivorstil ning kõigel juurdekuuluval hea maitsta.

Nagu karta võis, oli kõigel väike kaval konks juures ja kõhutäis tuli peamurdmisega välja lunastada. Ivi Kiilaspea viis läbi laudadevahelise võistluse, mille minia Krista oli koostanud ja ise targu kohale ilmumata jäänud. Küllap kartis, et ei suuda ise enda esitatud küsimustele õigeid vastuseid leida. Igale laudkonnale anti küsimusleht eesti rahvamõistatustega. Katsu sa täis kõhuga sellise ülesande kallale asuda (plenum venter non studit libenter), kuid protesteerida polnud võimalik — tasu oli ette makstud. Omajagu vastuseid ikka leiti ja mõned isegi õiged, ning mõne puhul sooviti zhüriiga vaielda, muidugi tagajärjetult. Kõik aeti puuduva Krista kaela ja tuldi sel moel täbarast olukorrast suhteliselt puhtalt välja.

Ka jõuluvana oli jala nikastanud ja „tegi poppi“, kuid päkapikk Ülo Isberg oli kingikotiga kohal ning jagas headele lastele (pahasid polnud) kirevas paberis jõulurõõmu.

Lõpusõnad lausus Jüri Silmberg kohaliku tava „good news — bad news“ stiilis. Hea ja meeldiv uudis oli, et arhitekt Guido Laikvele anti üle Eesti Maja teenetemärk mitmekülgse professionaalse panuse eest aastate jooksul. Teine uudis jahmatas — abimänedzher Merle Lilleoru lahkub ja siirdub jaanuaris tagasi Eestisse. See oli kainestav sõnum: ei tohi kedagi asendamatuks pidada. Merle puhul olime seda tõepoolest teinud. Ega midagi — tuhat tänu, Merle, ja head reisi! Ja tuhat tänu, Guido, ning head paigalpüsi! Ja uueks aastaks õnne Eesti Majale ning jõudu ta tublile juhtkonnale koos abilistega!

Märkmed: