Toronto Eesti Maja kaupluse sulgemine, nii ootamatult, kui see toimus, tekitab minus väga erinevaid emotsioone ja toob esile väga palju mõtteid. Tagasiteed ei ole. Otsus on langetatud ja tegutsemisviis oli kahetsusväärne ja ebaviisakas. Kaupluse sulgemine on otsene märk sellest, kuidas eestlane, eestlus ja Eesti on muutunud teisejärguliseks. Kuidas teisiti selgitada otsust sulgeda kogukonna keskus, mis on paljudele ka eestluse süda, aastal, kui Eesti pühitseb oma 100-aastast juubelit? Me peaksime sel aastal just eriti esile tooma Eestit ja oma eestlust selleks, et juurde meelitada uusi kogukonna liikmeid. Me peaksime võimalust kasutama, et inglise keeles rääkida Eestist ja eestlaste saavutustest maailmas. Nii muutuvad meie oma inimesed uhkemateks oma eesti päritolu üle. Muutume tugevamaks kogukonnaks.
Selle asemel oleme valinud ainult rääkida kahest majast - Eesti Majast ja Madisoni keskusest. Kuid majad ei loo kogukonda. Inimesed loovad kogukonna. Kuid selleks on vaja inimesi, kes väärtustavad teisi inimesi ja kes ei tee teiste puhul väärtushinnanguid. Eesti Maja kauplus oli selline koht, kus käisid kõik meie kogukonna liikmed, ükskõik, millised olid nende arvamused. Meil oli üks koht, kus inimesed võisid olla vabad ja olla uhked oma eestluse üle.
Kauplus on suletud ja niisama ei saa tagasi seda, mis on ära võetud. Peame edasi liikuma ja asuma sissepoole vaatama, mis ei ole harjumuspärane neile, kes ei ole humanitaarala inimesed. On põhjusi teaduste väljaarendamiseks, mis puudutavad pagulasühiskondi ja kogukondi, nagu on meie tänapäeva eesti kogukond Lõuna-Ontarios ja Torontos, mis on kaugel ja isoleeritud vabast esivanemate maast. Me võime ennast petta ja arvata, et ilus maja toob inimesi kohale. Paraku ei ole elu nii lihtne.
Kogukonna tunde tekitamine on pikaajaline töö ja tegevus. Nägin seda ise viimaste aastate jooksul kaupluse juures. Algul oli soovitajaid rohkem, kuid siis tuli tasapisi inimesi juurde, kellele meeldis seal olla ja kaasa lüüa.
Leidsin noori, kes olid inspireeritud kaupluse-infokeskuse juures tegutsemisest. Koos meie vanemate liikmetega algatati hästi tore projekt, mille eesmärgiks oli Eesti ja eestlaste saavutuste esile tõstmine. Otsustati luua infokeskus Eestist ja meie eestlastest, kingituseks Eesti 100 aastase juubeli puhul. Milline haruldane kingitus kogu meie eesti kogukonnale ja Eestile!
On lausa piinlik, kuidas me ei ole rohkem Eestit ega meie oma eestlasi promonud. Sel aastal on selleks haruldane võimalus!
Selle asemel on meie noored südamest pettunud, et siin rohkem Eesti ja eestlaste heaks ei toimu…
Noored ja vanad olid muutmas meie Eesti Maja kauplust dünaamilisemaks ja olid põnevas diskussioonis, kuidas seda kõike teha. Otsustati sisse seada lugemisnurk, kus oleks võimalus vaadata huvitavaid, olulisi ja väärtuslike raamatuid ja materjale meie Eestist ja eestlusest. Kavatsus oli esile tuua pagulas-eestlaste raamatuid, mida enamus meist üldse ei tunne. Meie riiulitel on eestikeelseid raamatuid, mis on huvitavad ja millel on väärtus! Enne, kui me raamatutele uued kodud leiame, tahame inimestega ja inimestele jagada...
Olime soetanud mikrofoni, millega vanemate inimeste huvitavaid lugusid salvestada nii eesti kui ka inglise keeles. Tartu College’i juures on aastakümneid mälestuste salvestamisega tegeletud. Eesti Maja juures on veel inimesi, kes Tartu College’isse ei jõudnud. Soovisime ka nende jälje tulevastele põlvkondadele jäädvustada.
Aga kauplus on ehk kõige väärtuslikum olnud neile eestlastele, kes on miskipärast jäänud eestlusest eemale ja nendele, kelle viimane kontakt eestlusega ja eesti keelega oli lapsepõlves vanavanematega. Kõiki neid inimesi ühendab uhkustunne oma eestluse üle ja suur lugupidamine esivanemate ees, kes ennast ohverdasid järeltulijatele parema elu loomisega.
Meie, kes me oleme siin olnud aktiivsemad eestlased, oleme olnud nii harjunud meie eestlusega ja sellega, mida meie esivanemad on meile oma töö ja vaevaga andnud. Me ei oska seda kõike küllalt väärtustada. Selleks on vaja pikemat aega meie kogukonnast eemal olla. Teinekord on eestlaste abikaasad suuremad eestlased ja eesti sõbrad, kui oleme ise.
Kuhu edasi? Vastust mul ei ole. Mina kavatsen nüüd rohkem aega panna olulisele tööle meie kogukonnas. Olen lubanud põhjalikumalt kirjutada oma tähelepanekutest meie eesti kogukonnast.
Nii, nagu oleme suutnud meie inimesi unustada, oleme unustanud meie pärimuse tulevikku kindlustada. Meil on kavas tööd jätkata eestikeelsete raamatutega.
Tuhanded raamatud vajavad uusi kodusid. Töö käigus jagame ingliskeelset teavet ja teadmisi, mille abil raamatute praegused haldajad saavad soovitusi, kuidas olulisemaid raamatuid hoida, päästa või neile uued omanikud leida.
Loodetavasti lubab Eesti Maja juhatus meie projekti Eesti Majas jätkata, kuna see on meie kogukonna huvides. Peame kiirelt leidma lahendusi, kuidas paremini meie eesti pärimust tulevastele põlvkondale säilitada. Meie tööks on kasulikum raamatud kohapeal organiseerida ja sorteerida. Palume kõikidel, kellele on meie eestikeelsed raamatud olulised, meie tööd ja tegemist toetada.
Ootame kirju raamatutehuvilistelt, kes sooviksid projektiga kaasa lüüa. Teeme kõik selleks, et nii palju raamatuid kui võimalik ja millel on kultuuriline ja ajalooline väärtus, leiaksid endale uued omanikud. Projekti abil või kaudu loodame saada rohkem teadmisi meie eesti päritolust, mida saame siis kõigiga jagada.
Ingrid Sepp Jaenes
