Eda Sepp

Toronto Eesti kogukonnas teeb mulle muret 4Org (madisonlaste) „parteilik“ suhtumine, mis on eriti autokraatlik ja propagandalik. Kui see ei puudutaks Toronto Eesti Maja tulevikku ja püsimajäämist, poleks mõtet artiklit kirjutada, kuid lähemalt analüüsides madisonlaste viimaseid selgitavaid artikleid „hetkeseisust“ ja tulevikuvisioonist tuleb esile hirmuäratav ühekülgsus ja informatsiooni hägustamine. Lisaks on nende nn parteilised esitused tihti piserdatud oskusliku desinformatsiooniga. (Wikipeedia: any government (or other) communication containing intentionally false and misleading material often combined selectively with true information which seeks to mislead and manipulate a mass audience... or public opinion). Sellest on näiteid Ameerika viimastel valimistel, kuigi mõiste ja sõna „desinformatsioon“ tänapäevases kasutuses sai alguse Venemaal juba 1920. a-tel. Demokraatliku ühiskonna põhialuseks on mitmepartei süsteem, kus igal on oma kindel programm, kuid parteidevahelistes kemplemistes tuleb tihti esile desinformatsiooni kasutamist. Seda kogeme meedias pidevalt. Demokraatliku ühiskonna kaitseks on olulise tähtsusega vaba, uuriv ajakirjandus ja meedia koos sõnavabadusega.

Madisonlaste artiklites väidetakse, et on korraldatud „laialdasi kogukondlikke läbirääkimisi erinevate asukohtade osas“ ja veel „mitmeid aastaid“ ning „kogukonna nõupidamisi, kus enamik osavõtjatest eelistas ühendada kõik võimalikud vahendid ja liikuda Tartu College’i suunas“. See pole õige. Läbirääkimised ja nõupidamised eeldavad ka teise poole ja erinevate seisukohtade arvestamist ja ärakuulamist. Demokraatia põhialus on Audiator et altera pars - „kuulake ära ka teine pool“ (prof. Karl Aun „Altera“ rühmituse asutamisel Torontos jaan. 1991). Madisonlased pole arvestanud spetsialistide informatsiooniga, mis nende propagandaga ei ühtu. Näiteks on ignoreeritud arhitekt Guido Laikve, inseneride Lembit Maimetsa, Toomas Saare ja ajakirjanik Allan Meiusi ning teiste kriitilisi seisukohti, mis on vastupidised madisonlaste omadele ja nende propagandale. Väidetakse, et “
„the Estonian house is no longer sustainable financially“. See ei ole õige, seda on asjatundjad, keda madisonlased ei arvesta, kogu aeg tõestanud. Küsime, kas siis vana Madison Ave 11 elumaja, mis ehitati umbes samal ajal kui Chester Public School 1891. a, on jätkusuutlikum? Samuti pole kuulda võetud seisukohti, mis esitavad kahtlusi Madisoni projekti sobivusest eesti kogukonna ainukeseks keskuseks ja terve eesti ühiskonna konsolideerimist ühte väiksemasse hoonesse kesklinnas parkimisvõimalusteta asukohta. On kahju, et tegelikke kogukonna nõupidamisi ja läbirääkimisi ei toimunud juba projektide alguses, kus oleks arvestatud mitmesuguste variantidega, ka TC juurde ehitamise teistsuguse rahalise võimalusega, kui on Eesti Maja müük.

Kirjutatakse, et Eesti ühiskond Kanadas kahaneb tulevikus niikuinii ja selleks tuleb (tuleviku nimel) ehitada juba nüüd palju väiksem hoone ja terve veel elujõuline kogukond suruda vägivaldselt sinna sisse. Öeldakse, et nii saavutatakse „jätkusuutlikkus“ ja „kindlam tulevik“. Sealjuures ei saada aru, et tegelikult saavutatakse nüüd, kui kogukond on veel väga elujõuline, terve Toronto eesti diasporaa kunstlikult vähendamine selle nn „tuleviku nimel“. On ju kindel, et alati osa Toronto eesti ühiskonnast ümberrahvustub, osa kaob, kuid pidevalt on tulnud ka uusi liikmeid kodumaalt juurde. Oleme kogenud, et paljud keskealised ja noored tulevad eesti ühiskonda oma juuri otsima. Paljud neist on külastanud EM poodi kui ainukest avatud eesti kohta, et sealt informatsiooni saada. Kindlasti vajavad ka nemad oma tuttavat kogukonda. Tulevikku ei tasu ennustada, see võib palju üllatusi tuua. Kasulikum on tegeleda olevikuga.

Madisonlaste autoritaarse loomuga kogukonna konsolideerimise katse on tekitanud Toronto eesti ühiskonnas palju pahameelt ja dissonantsi. Ei vasta tõele, nagu nad väidavad, et ühiskonna enamik eelistab „liikuda Tartu College’i suunas“. Projekti poolt hääletanute arv saavutas väga väikese enamuse. Eesti Maja (EM) müügiks oli vaja 2/3 häältest, kuid arvestades, et hääletajaid oli seekord tulnud välja väga palju, järjekord venis ümber EM ning paljud lahkusid, jõudmata hääletamist oodata. Seda tõestab fakt, et hääletusele registreerijaid oli rohkem kui neid, kes hääletasid ning isegi blokkides polnud kõik liikmed EM müümise poolt. Võime järeldada, et madisonlaste võit oli väga napp, sest häälte ülelugemise nõudele vastati negatiivselt. Jõuline, autoritaarne pealesurumine ja desinformatsiooni pruukimine on tekitanud ühiskonnas palju ebakõla ja lahkarvamusi. Küsime, kelle huvides on eesti diasporaa praegune dissonants ja kunstlik vähendamine?

Näiteks on otsene vale, et Madisoni hoones hakkab olema suur saal. Arhitekti järgi on Madisoni projekti kõige suurem saal väiksem kui EM keskmine kristallsaal. Lavaks pole seal ruumi, kuigi on „flex space“. Ruumi pole ka klaveri, laudade, toolide, elektroonika jm. jaoks, mis kõik vajavad panipaiku. Nn „flex space“ tähendab, et pidevat ruumi eri sündmusteks ja panipaikadeks pole. Siseseinu võib küll muuta ja eemaldada, kuid välisseinad määravad piiri.

Parkimise puudust, millest on kommentaarides palju juttu olnud, asendab nüüd nn „drop off“ võimalus. Võib siis mudilasi jätta lasteaeda ja ise sõita ümbruskonnas ringi ja otsida parkimisplatside hulgast kohta: „there are 206 parking spaces in the immediate vicinity of the centre. There are 30 underground parking spots and 32 in the parking lot directly to the East of 9 Madison Avenue“. Huroni tänav, kuhu on jalakäijate läbikäik hoone suure saali alt, asub ida pool Madisoni tänavat, kuid sinna autoga otse ei saa. See tähendab, et tegelikult lähedal parkimise võimalusi pole ja lähimad parkimiskohad on sama kaugel kui metroojaam.

Huvitav, et hooneesisest rahvale läbikäigu kohast Huroni tänavale (esihoovist) on saanud „beautiful outdoor space that can be enjoyed for special events and quiet contemplation“. Plats on avalik ja meeldiks kindlasti kerjavatele tänavamoosekantidele. Kummaline on ka viimasel ajal ehituse kujundusele külge poogitud mõiste „Eesti põhjamaine esteetika“. Mida see tähendab? Mina näen küll kõige rohkem sarnasust Alar Kongatsi Scarborough’s 2002. a Governor General auhinna saanud Centennial College’i õpilaste keskusega. See on madal ehitus projekteeriva ülemise korrusega, mille kirjelduses on transparent skin, shimmering surface ja sees nn. flex space. Aga põhjamaine? Ütleks, et rohkem internatsionaalne... Desinformatsiooni reeglite järgi on võimalik anda publikule nn „pool tõde“, kus oluline osa on välja jäetud.

Ilmselt ei ole soovitav avalikustada, kui palju linnale on pakutud parkimisplatsi eest. Kuid avalikustada võiks, mida Eesti Pank hakkab nõudma 11 Madison tänava hoone eest. See summa „müüakse Eesti Keskuse projektile“, mis tuleb maha arvestada Eesti Maja eest saadud rahast. Isegi kui hinnad varieeruvad, saab ikka kokku liita, mida hoone eest maksti ja kui palju see siiani on maksma läinud, kas või tühjaks jäänuna ja hilisemate ümberehituste kuludega. Võiks teatada, kas pank tahab tagasi saada täpse summa, kui palju maja neile on maksma läinud või lastakse maja hinnata kinnisvara spetsialistidel müügi ajal, kus summa võib olla palju suurem. Pank kui Madisoni projekti osaline, peaks küll meile avalikustama oma kavatsusi. Kuna seda on seostatud Eesti Maja müügiga, pakuks see huvi nii EM aktsionäridele kui tervele eesti ühiskonnale. Ja kuidas on Sihtkapitali hoonetega? Kirjutatakse, et Sihtkapitali 3 kinnistut „will be included in the sale to inlarge the property footprint and make it more attractive for a new owner or developer“. Kuid samas: „EFC will receive back fair value for its properties“. Mis on fair value? ESK peaks täpsustama, kuidas see toimub. Kui suur on hüpoteeklaen, mida jäetakse endale ja mida lisatakse EM väärtusesse projektis? Kas Sihtkapital annab või saab kasu? Ja kui palju? Kas nn „fair value“ on tegelikud kulud või „market price“? Küsime ka, mis hakkab toimuma Madison 11 majaga, kui see on liidetud uude projekti? Teame, et lammutada seda ei tohi. Uus projekteeritud ehitus vajab selle maja tagaaeda, see on plaanis. Kuid mis hakkab toimuma majas endas, mis oli originaalselt ehitatud elumajaks umbes samal ajal kui Chester Public School.

Kirjutatakse, et „the two centres will remain separate“, kuid „there will be opportunities for cost sharing, event sharing event synergies, collaboration and exploration of new ideas“. Kuidas see hakkab toimuma? Kes omab uut keskust, eriti kui pank tahab oma raha tagasi ja tundub, et rahastaja on ainult Eesti Maja, mitte isegi Sihtkapital. Millisesse majja läheb pank? Projekti kirjelduses teatatakse, et kuigi on „flex space“, on läbirääkimised käimas tulevaste üürnikega. Peaks avalikustama, kas uues ehituses on üldse küllalt ruumi panga vajadusteks ja kas see oleks ilma parkimise võimalusteta sobiv koht. Praegu on kuuldused, et Tartu College hoiab pangale oma restorani ruume. Kui nii, siis hakkab üüriraha saama hoopis Tartu College, mitte 9 Madison Ave (two centres will remain separate). Tartu College’il on praegu suur laen, pangalt saadud üüriraha kuluks kindlasti marjaks. Raha pole ka jätkunud muuseumihooneks, mis on ammu kavandatud ja jääks mõlema ehituse vahele, kuid mida on ümbruskonnale välja kuulutatud koos uue projektiga. Kuidas ja kes seda majandab? Kindlasti puudub uues ehituses samasugune restorani võimalus mitme köögiga nagu Eesti Majas. Poodi, kus müüakse eesti raamatuid, filme, plaate jm., ei ole sinna mõeldud. Jääb ära ka praegune lasketiir, noorte ruumid, lavaga saal, EM panipaigad, palju klassiruume, kunstigaleriisaal ja suur parkimisplats. Tartu College on ju nn „kinnine hoone“, kus uksed peavad kogu aeg lukus olema, et tänavalt kutsumata hulkurid ligi ei pääse. Uksed on seal ainult avatud teatud sündmuste puhul.

Muret teeb ka madisonlaste autoritaarne, antidemokraatlik toon. Nemad juhivad (seda sõna on kasutatud palju). Kas see hakkab toimuma nii nagu madisonlaste „nõupidamised“ ja „läbirääkimised“, kus ei kuulata ega võeta arvesse erinevaid seisukohti? Kirjutatakse, uus keskus „koondab teenused, kogukonna ettevõtmised ja organisatsioonid samasse kohta kokku, et teenida Eesti kogukonna vajadusi praegu ja tulevikus“ ja „project managers and expert consultants are leading the process... are verifying the cost“! See kostab juba kindel ja ka üsna diktaatorlik. Artiklis (25.10.17) on kirjutatud: „Meie kogukonna ühe mütsi alla toomine on jätkusuutlikkuse aluseks“. Minule teeb muret see „ühine müts“, seda on ju väitnud kõik diktaatorid. Milline see „müts“ on? Kinnitakse, et „projektijuhid“ arutavad linnaga ja arhitektiga võimalustest ja kogukond võib „arvamust avaldada“ siis, kui projekt on juba valmis, mitte kaasa rääkida: „the Estonian community will be consulted as the plans evolve and the use of space is finalized“. See on teadvustamine, mitte konsulteerimine, kus kogukonna tulevikuks on kujundatud juba „kindel visioon“, nagu artikli pealkirjas täheldatakse.

Küsime siis, kellel hakkab olema võim uue ehituse üle. Võimu küsimus on oluline, see pole udune tulevikuküsimus, mida lahendab nn „due diligence“. Eesti Maja müük rahastab osa esimesest faasist, ilma EM rahata Madisoni tänava projekt, nii nagu see on kavandatud, ei teostu. Kuid EM müügist loodetakse saada ka võim eesti suure kogukonna üle. See on sama oluline kui raha. Artiklis „Eesti keskuse projekti hetkeseis — kindel visioon meie kogukonna tulevikuks“ on kirjutatud: „Lõuna-Ontario on koduks ühele suurimale eestlaste kogukonnale maailmas väljaspool Eestit ... (Eesti Maja) on aastakümneid olnud Lõuna-Ontario eestlastele tähtsamaks paigaks“, kuid nüüd hakkab „uus Eesti Keskus ühendama suurimat eesti kogukonda Kanadas“. Võim ja ühiskonna tuum, mis enne olid Eesti Majas ja ühendasid suurt osa eestlasi maailmas, hakkab siis olema koondatud uude projekti ja Eesti Maja kui konkurent enam ei eksisteeri. See seletab, miks kirjutatakse, et EM müüki ja ühendamist Tartu College’i suunas on kavandatud juba aastaid. Siiani on mõlemal ehitusel olnud erinevad ülesanded diasporaas, mis ei kattu. Nüüd tahetakse üks hävitada ning kõik „ühendada“ Tartu College’i juurde. See teeb mulle tõsist muret. Demokraatias on olulised just erinevus ja mitmekesisus, mis ühiskonnas loovad mitu erinevat „keskust“ ja kokku diasporaa. Kui raha on käes, Eesti Maja müüdud, pole ehk EM praegust juhatust kui aktsionäride esindajat enam vaja. Niikuinii paistab, et nendel on olnud kõige vähem otsustusvõimu. Huvi on mujal. Finantsmaailmas võib firma jõuline, üheselt tugev juhtimine olla kasulik, kuid demokraatlikus ühiskonnas on see kardetav.

Minul isiklikult pole midagi Madisoni tänavale projekteeritava hoone vastu, leian, et see on täiesti tore ehitus, kuid mitte sugugi sobiv Eesti kogukonnale EM asendamiseks. Seda olen ka põhjendanud oma viies artiklis. Olen EM müümise vastu, kuna ühiskonna konsolideerimine mistahes olukorras vähendaks praegust eesti diasporaad Torontos. Olen kategooriliselt vastu sundkorras kogukonna surumisele ühte väiksemasse lokaali, mille põhjuseks tuuakse tulevikku. Projekteeritud ehitus ei mahuta suurt osa ühiskonnast. Madisonlaste propagandistlikud deklaratsioonid pole suutnud mind teistpidiselt veenda. Pole ka uudis, et niisuguse autoritaarse, antidemokraatliku loomuga konsolideerimise katse on tekitanud Toronto eesti kogukonnas palju pahameelt ja dissonantsi. Küsime jälle, kelle huvides? Autoritaarne „ühe mütsi all“ eesti diasporaa teeb mulle palju muret.

Märkmed: