Elame müütide ajastul. Kui vanasti olid müüdid inimolendid, tihti suured hiiud, kes rahvast tegid õnnelikuks ja päästsid raskustest või viisid hukatusse, siis tänapäeva tehnokraatia ajastul on müüdid sageli hoopis materiaalsed asjad, mis meid loodetavasti õnnelikuks ja uhkeks teevad, kuid võivad hoopis lõppeda vastupidiselt, kui neil puudub reaalne alus. Mind hakkas huvitama äärmiselt negatiivne müüt, mis on tekkinud praeguse Eesti Maja ümber. Seda on võimendanud EM praegune juhatus koos kolme organisatsiooni juhatustega, kes tahavad EM müüa, et selle rahaga osta ära parkimisplats TC taha ja Eesti Ühispangalt hoone 11 Madison Ave. Küsime siiski, kui palju on esitatud negatiivsel müüdil reaalset, teaduslikult põhjendatud alust. Kuuleme, et Eesti Maja praegune hoone on halvasti kujundatud, ei vasta tänapäeva nõuetele, on vanamoodne, ei ole jätkusuutlik, tuleb maha müüa ning välja vahetada uue ning moodsa, kuid palju väiksema, läikiva ja särava vastu. Räägitakse, et väliseesti kogukond on väljasuremise äärel ning varsti pole enam nii suurt maja vajagi. Paistab, et Eesti Majast ongi saanud paljudele müüt, millel pole midagi positiivset ning samas on loodud müüt planeeritud hoonest Madisoni tänaval, mis peaks meid tegema uhkeks ja õnnelikuks ning isegi suutma ennast majandada. Neid väiteid on korratud EM aastakoosolekul ja erakorralisel koosolekul EM juhataja ning teiste kirjeldustes ning juhatusliikmete sõnavõttudes.
Mind hakkas huvitama, kas niisugusel äärmiselt negatiivsel suhtumisel Eesti Majast on tegelikku, reaalset alust. Kunstiajaloolasena hakkasin uurima Eesti Maja ajalugu. Tahtsin eraldada müüti tegelikkusest. Tegin silmad lahti ja vaatasin. Leidsin palju huvitavat, mida peaksime silmas pidama ja mille üle tuleks kainelt mõelda, enne kui hakkame otsima teisi võimalusi. Meil on vaja endale teadvustada, mis Eesti Majas tegelikult on väärtuslikku ja seda eraldada probleemidest.
1960. aasta kevadel, kui oli otsustatud Mertoni tänava krunt maha müüa, ostis EM juhatus East Yorgi koolivalitsuselt tühjaks jäänud Chester Public Schooli, mis oli valminud 1891, samal aastal kui Toronto vana raekoda. Hoone leidmislooga on seotud Aino ja Ludvig Raun, kelle neli last käisid Broadview tänaval Chesteri algkoolis kuni selle kolimiseni 1959. aastal uude hoonesse Gowan Avenuel. Aino Raun sai teada, et koolivalitsus tahab müüa tühja koolimaja ja Ludvig Raun hakkas ostu soovitama EM juhatusele sobivaks majaks.
Originaalse 958 Broadview Ave. koolimaja arhitektid olid Henry Gordon (1854-1951) ja Grant Helliwell (1855-1953). Nende firma oli sajandi vahetusel Torontos ülipopulaarne, nad on kujundanud palju kirikuid, koole ning ühiskondlikke hooneid kuni 1930. aastateni, kõik sel ajal Kanadas moes olnud stiliseeritud historitsistlike pseudo-mineviku detailidega. Mõned nendest on praegugi alles ja nüüd muinsuskaitse all, paljud varem lammutatud.
Chesteri koolimaja, mida eestlased ostsid, oli inglise pseudobarokk stiilis, vormilt kahekorruseline keldriga hoone, mille põhistruktuur on osaliselt alles. Tänavapoolse fassaadi keskne kujundus oli originaalselt sümmeetrilise, keskse eenduva frontooniga ja kahekorruselise akendereaga, kus ülemise rea aknad olid ümarkaarega ja mõlemal pool fassaadil olid uksed, sel ajal eraldi poistele ja tüdrukutele. Asümmeetriliselt mõjusid ja energiat tekitasid erinevates suurustes nurgatornid ja korstnad. Vasakpoolses kõrgemas tornis asus kell, millega õpilasi kooli kutsuti, see on nüüd Kotkajärvel ja teadustab Metsaülikoolis loengute algust ja lõppu. Hoones oli kuus ruumi. Nendest oli praegune Eesti Maja keskmine saal jagatud kaheks, ühes kindergarten ja teises esimene klass, nagu mäletab Helve Raun Ranniste, kes sel ajal jõudis teise klassi. EM tänavapoolne fassaad muudeti 1975. aastal.
Ajalehtedest loeme, et see vana koolimaja oli kõige sobivam kinnisvara, mida kaheksa aasta jooksul üldse Eesti Majale oli leitud, samas aga tõdeti kohe, et hoone on eesti kogukonnale liiga väike, on vaja teha juurdeehitus, mis sisaldab suurt saali ja teisi ruume (Vaba Eestlane (VE) 9.03.1960 ja 16.03.1960). Esialgu tehti majas suurem remont, eemaldati praeguse keskmise saali vahesein, parandati aknad, värviti ja pandi uus põrand. Pidulik avamine toimus 10. sept. 1960. Üsna varsti kolis sisse Ühispank, hakkasid toimima täienduskoolid ja teised üritused. Sel ajal olid moes tantsupeod. Juba novembris räägiti suure saali ja koolidele ruumide juurdeehituse peatsest kavandamisest. (VE 23.11.60).
Vaba Eestlases on illustreeritud huvitav “ideekavand” suurest ja uhkest hoonest, mida oli “grupp Toronto eestlasi lasknud M. Bachil valmistada” (VE 4.02.61). Hoone oleks enda alla võtnud terve parkimisplatsi ja poleks muidugi tulnud kõne allagi, kuid on huvitav arhitekti mõttekavandina.
Sama aasta peakoosolek andis “rohelise tule” arhitekt Mihkel Bachile kujundada palju lihtsam ja odavam kavand juurdeehituse teostamiseks (VE 29.04.61). Vajati 700 istekohaga suurt saali koos lava, köögi, kohviku ja keldriruumidega. Mertoni hoone kavandist oldi juba teadlikuks saadud, mida Eesti Majal vaja läheb. Septembis 1962.a. erakorralisel koosolekul tutvustatigi arhitekt Mihkel Bachi lõplikku kavandit, kus EM juhatus on “silmas pidanud ühiskonna majanduslikku kandepinda (ning) vajaminevat põrandapinda” (VE 30.08.62). Koosolekul tutvustati plaane ja Mihkel Bachi informatsioon avaldati ka ajalehtedes. Teatati, et “uus juurdeehitus on seotud vana maja taha püstitatud keldrikorrusega ühekordsest hoonest”, kus ülemine korrus koosneb peale fuajee köögist ja lavaga suurest saalist, mis mahutab 600 inimest. Mihkel Bach oli plaanide koostamisel lähtunud praktilistest seisukohtadest, “sidudes uue juurdeehituse vana maja suure saaliga fuajee kaudu, mis annab võimalusi suuremate kokkutulekute ja peoõhtute puhul mõlema saali rakendamiseks sama ürituse raamides”. See on huvitav informatsioon, kuna oleme kuulnud kriitikat kahte saali ühendavast raisatud ruumist. Selgub, et arhitektil oli kindel põhjus ehitust just niisugusena kavandada. Mitmel üritusel on saalide seotus kujunenud kasulikuks. Ka avar ruum kahe saali vahel on teadlikult ja põhjusega plaanitud. Sündmuste puhul saalides on seal lauad informatsiooniks ja piletimüügiks. Kui mõlemaid ruume korraga ei vajata, on vaheuksed kinni. Keldrikorrus koosneb riietehoiust, suurest fuajeest, mis viib kohvikusse, klassiruumidesse, kööki ja klubiruumi. Eesruum on ka seal avar, mida on vaja, kui kogunetakse riietehoiu ees või kui lastevanemad ootavad õpilasi. Kohviku sisekujundus pidi valmima hiljem, kuid põhilise plaani autor on Mihkel Bach. (VE 21.11.62)
Kes oli Mihkel (Michael) Bach (1916-1972) ja mis on tema osatähtsus Kanadas ja eestlastele? Bachi kujundustest ja varalahkunud Bachist kui arhitektist tuleks palju rohkem rääkida. Loodetavasti annab uut informatsiooni sügisel toimuv Kanada eesti arhitektide näitus, mida praegu koostab arhitektuuriajaloolane Jarmo Kauge koos arhitektuurimuuseumiga Tallinnas. Eestlastele oli Bach sel ajal tuntud Queen St. E. eesti korterimaja ja Peetri kiriku arhitektina. Nendest kirjutati ka Kanada ajakirjanduses. Peetri kirik on jäänud arhitektuuriajalukku kui esimene modernistlik sakraalehitus Kanadas. Mihkel Bach oli väga andekas, loov inimene, kuid tema varase surma tõttu pole andmed tema kohta alati kergesti kättesaadavad. Ta töötas tihti koos teiste arhitektidega ja ei hoolinud, et just tema nimi sellel ajal hoone autorina püsima jääks, peategevus oli tal niikuinii õpetamine ülikoolis, kuid loova arhitektina töötas ta tihti koos teistega.
Mihkel Bachi isa oli EV kolonel ja ema oli pärit Siberi kandist, võimalik, et sealsest saksa kolooniast. Kodus räägiti saksa keelt. Enne Kanadasse siirdumist ja töötamist Toronto ülikooli õppejõuna oli Mihkel Bach saanud sel ajal parima mõeldava arhitektuurialase väljaõppe Euroopas. Pärast Prantsuse Lütseumi lõpetamist siirdus ta 1930.a. teisel poolel Berliini Tehnikaülikooli arhitektuuri õppima. Arhitektide väljaõppeks oli Berliin sel ajal parim koht. Seal eksisteeris veel kuni 1937.a. kuulus Bauhausi kool, mida siis juhatas Mies van der Rohe, kes lahkus Saksamaalt Hitleri surve tõttu. Saksamaa oli olnud 20. sajandi esimesel poolel Euroopas rahvusvahelise moodsa arhitektuuri pesa, seda vaatamata hiljem Hitleri survele. Berliini Tehnikaülikoolis õpetas kuulus professor Heinrich Tessenov linna planeerimist ja modernistlikku arhitektuuri. Ants Elken, keda Bach kutsus Toronto Ülikooli õpetama, on kirjutanud, et Bach lõpetas tehnikaülikooli Tessenovi juhatusel. Tessenovi sunniti 1934. aastal ülikoolist lahkuma, kuid on teada, et ta juhendas edasi seminare ning pensioneeriti 1941. aastal ja ta ei lahkunud kunagi Saksamaalt. Peale ülikooli lõpetamist saksa okupatsiooni ajal töötas Bach Tallinnas linna ümberplaneerijana ning pärast sõda Stockholmis arhitektina Sture Frölini kontoris, kes oli Rootsis tuntud kui moodsate elamurajoonide planeerija ja modernistlik arhitekt. Sellest oli Bachil kindlasti kasu hiljem Torontos, kus teda valiti 1952. aastal viie moodsama Toronto arhitekti hulgas Don Millsi äärelinna hooneid kavandama. Tuntud industrialisti E. P. Taylori projekt Don Mills, mida juhendas noor Harvardi ülikooli magistrant, Bauhausi asutaja Walter Gropiuse õpilane Macklin Hancock, oli esimene arhitektide poolt planeeritud ja kujundatud äärelinnarajoon Kanadas. Kuna paljud eestlased elasid Don Mills’is, oleks huvitav tuvastada, millised ehitused olid Mihkel Bachi kujundatud ja mida täpselt Bach seal tegi.
Toronto ülikoolis oli Mihkel Bach väga populaarne professor. Tal oli suur mõju õpilastele, ta tutvustas nendele modernistlikku euroopalikku arhitektuuri ning linnade planeerimise ideid. Teda hinnati kõrgelt ka arhitektina ja meenutatakse veel tänapäevalgi. Näiteks on Bachi kunagine õpilane Jerome Markson, nüüd juba vana mees ja ise Kanadas tuntud arhitekt, rääkinud Michael Bachist kui arhitektist, kellest ta on kõige rohkem lugu pidanud, kes oli “suur talent, sensitiivse, sügava hingega arhitekt”. (Globe and Mail 1.07, 2005). Ants Elken on kirjutanud, et ülikoolis “kuulasid tudengid Bachi avasui”. (“Profiilid: Koguteos eesti arhitektidest Kanadas”, 1994)
Mihkel Bachi kujundatud Eesti Maja 1962. aastal valminud juurdeehitus kuulub samuti tema meisterteoste hulka ja vajab palju rohkem tähelepanu. Parkimisplatsilt vaadatuna jätab suure viilkatusega hoone väliselt väga lihtne kujundus soliidse, kuid tagasihoidliku mulje. Uus hoone on eraldatud iseseisva sissekäiguga, kuid liidetud vana ehituse tagakülge. Hoone fassaad pika akendereaga ja piduliku sissepääsuga jääb kahe ehituse liitekohta, parkimisplatsile autotee põhjapoolsesse äärde. Sissekäik on rõhutatud eenduva katuseharjaga, millel jämedad kandilised palgid toetavad seedripuuga vooderdatud katusealust. Seda tuleks nüüd, pärast 65-aastast kasutust, värskendada. Lai ukseava on klaasist. Sisse astudes kõrgesse ja avarasse ruumi vallandub psühholoogiliselt vabastav tunne. Kipume tihti unustama, et arhitektuuril on ka spirituaalne ja esteetiline väärtus. Trepid viivad üles ja alla. Paremalt lähevad viis trepiastet fuajeesse, mis on samal tasandil kui keskmine saal. Fuajee jätab skandinaavialikult ilusa ja elegantse mulje. Sel ajal soomelikult moodne seedripuust lagi ja tagasein mõjuvad rahvuslikult ja koduselt ning sobivad hästi mõlemapoolsete tumepunaste telliskiviseintega. Ka laeäärsed pikad valgustid nikerdatud puualustel on arhitekti kujundatud. Fuajee kujundusel on väga tähtis avaruse psühholoogiline tunnetus.
Juba alguses oli kavandatud, et sinna tulevad rahvuslikud mälestusesemed. Endel Loo kujundatud armatuur tõstab sisenejate meeleolu fuajeesse astudes. Ajalehes on kirjeldatud, et Endel Loo kujundatud ja Benno Alveti niinepuust lõigatud armatuur “kujutab muistse eesti sõdalase kilpi, mida hoiavad ülal seitse mõõka – iga orjasajandi eest üks. Mõõgatera on suunaga ülespoole – need on võitlusmõõgad lahinguks vaba Eesti eest. Kilbil leiame eesti metsade pilvedesse sirutaja – põhjala kuuse. Kuuskede vahele on asetunud neli Saaremaa püstkoja sümbolit. Nii kuuse ladvad kui püstkodade teravikud koonduvad kilbi keskpunkti – põhjanaelale”... (VE 3.10.1963) Sobiv on ka sissepääsu kõrval vasakpoolsel seinal Vello Hubeli kujundatud eesti meremeeste mälestusmärk, kus vasest mehe pea on asetatud pika heleda puutahvli ette, millel on kirjas: “Kord jälle näitavad tähed meile kodumaad”. Tagapool seinal on skulptor Arthur Mihkelsoo vasest madalreljeefskulptuur profiilis president Konstantin Pätsi peaga. Tagaseinal on reljeefis vasest Eesti kaart, millele on märgitud muistsed lahingud. Nišid hiiu rahvariietes mannekeenidega ja konsul Johannes Markuse (1884-1964) büstiga, kes oli Eesti Maja aktsiaseltsi esimene esimees, on hiljem lisatud, kuid sobivad sinna hästi. Praegused kunstnik Hilda Mikkelsaare Pätsi ja Laidoneri portreemaalid paremal seinal polnud originaalselt fuajees, vaid kuulusid hoopis keskmisesse saali enne selle moderniseerimist.
Suure saali teravnurkne ja kõrge seedripuust lagi ja lamineeritud pilasterid meenutavad Peetri kiriku sisekujundust ja võiksid sümboliseerida suurt saali kui eestlaste pühakoda. Seda aitab ka süvendada kõrge kolmnurkne lavaesine sein. Samasugused kui fuajees on seina äärsed, laealused valgustid, kuigi varjatud hiljem ehitatud õhujahutustega. Tõenäoliselt on ka originaalsed ümarikud laelambikobarad, kuid mitte neoonvalgustus laes ning rohelised vaibad parempoolsel seinal. Leena ja Matti Temiseva, kes aitavad Eesti Maja korrastada, teavad rääkida, et mitte-eestlastele, kes saali üürivad, meeldib väga Eesti Maja suur saal koos selle esise fuajeega. Eriti on kiidetud ruumi akustikat, mis Tartu College'il puudub täielikult. Praegu on suur saal pidevalt välja üüritud, kui eestlased seda ise ei kasuta. Usun, et see Mihkel Bachi kujundatud juurdeehitus on, mille üle võib tõesti uhke olla. Peaksime lihtsalt tegema silmad lahti ja uuesti vaatama ning aegajalt seda ka korras hoidma.
1970. aastate alguses hakkas Eesti Maja taas jääma ühiskonnale kitsaks. Eesti Ühispank vajas suuremaid ruume, Ilmar Heinsoo oli saanud aukonsuliks ning vajas vastuvõturuume oma kindlustusbüroo juurde, Abistamiskomitee soovis korralikku kauplust ja bürooruume.
1970. alguses oli Scarborough'sse ostetud krunt kavas oleva eesti vanadekodu jaoks. Terve kompleksi, Eesti Kodu ehitused, Ehatare ja ümbruse kujunduse projekteeris Austraaliast Torontosse asunud arhitekt Guido Laikve (s. 1931). Teda kinnitati ka Eesti Maja tänavapoolse juurdeehituse projekti arhitektiks 1974. aastal (VE 2.04.74). See oli Eesti Majale kindlasti sobivam valik, kuna Laikve oli juba Austraalias auhinnatud ja paljude suurte projektide autor. Ta saabus Torontosse 1970. aastal sooviga, et pere neli tütart kasvaksid üles suuremas eesti ühiskonnas.
Arhitektina on Guido Laikve peale Eesti Kodu ja Ehatare kujundanud palju hooneid Kanadas. Põhitöö oli tal Ontario valitsuse juures, kus ta koordineeris ning oli vastutav valitsuse hoonete kujunduse ja projektide koostamise ning läbiviimise eest. Näiteks võib tuua Revenue Bldg. Oshawas, Kingstonis Health (OHIP) Bldg., Torontos Mental Health Centre (999 Queen St. uus ehitus), mitmed kohtumajad, vanglad, vaimuhaiglad, bürooehitused, jne. Tema ekspertiis polnud ainult hoonete kujundamine, vaid üldine projekteerimine ja ehituste erinevate vajaduste läbiviimine vastavalt ministeeriumite nõuetele, siis ka mitmete asutuste vaheline kommunikatsioon. Sellest oli palju kasu Eesti Maja kujundamisel, kus ta töötas tihedalt koos EM juhatusega ning ühispanga esimehe Artur Ekbaumiga. 1976 valminud juurdeehitus on ehitatud vastavalt spetsiifilistele vajadustele ning täitis täielikult tellijate nõudmisi. Kuna Eesti Maja ressursid olid äärmiselt piiratud, on arhitekt minu meelest teinud maksimumi võimalustest. Raha ei jätkunud isegi alumisele korrusele õhujahutajaks.
Tänavapoolses fassaadis on järgitud funktsionalismi põhiprintsiipe, kus erinevad korrused on markeeritud hoone fassaadil akende all horisontaalsust rõhutavate tugevate valgete paneelidega. Vertikaalsust toonitavad laiad tumepruunid toetavad betoontalad. Need lisavad visuaalset energiat. Lai pruunikaspunane horisontaalne telliskivi välissein väiksemate akendega ülemisel korrusel annab fassaadile raskuse tunnetust ja aitab luua orgaanilise skulpturaalse arhitektuuri üldmuljet. Guido Laikve kujundatud fassaad toob tänavailmesse vaheldust, sobib sinna hästi ja iseloomustab plastiliste võimaluste oskuslikku kasutamist.
Endise koolimaja kahe korruse asemel on juurdeehituses neli. Alumisel korrusel oli originaalselt Abistamiskomitee kauplus ja bürooruumid, teisel korrusel Ilmar Heinsoo kindlustusbüroo ametiruumid, konsulaat ja bürooruumid, kolmas korrus, samal tasandil vana koolimaja teise korrusega, on tervenisti üüritud Ühispangale ja neljandal korrusel on suur noorteruum.
Guido Laikve kujundatud on panga siseruumid. Seedripaneelid ja tellis loovad koduse, rahvusliku tunde ja sobivad Mihkel Bachi kavandatud endiste sisustustega. Kujunduselt on Eesti Panga ruumid kindlasti üks parimatest, mida olen paljudes Toronto pankades näinud. Seal on otstarve liidetud originaalse ja kunstiliselt täisväärtusliku arhitektuurilise lahendusega ja samal ajal suudetud luua ka inimsõbralik keskkond, mis paljudes uutes kommertspankades puudub.
Huvitav on märkida, et just sel ajal sai Eesti Maja tänu juhatusliikmele Arvo Vahtrale Ontario valitsuse “Wintario” programmist ligi $70,000. Stipulatsioon oli, et valitsus annab 1/3, kuna organisatsioon ise peab koguma 2/3 summast, siis $140,000. Kuna annetustest laekus palju vähem kui vaja, tuli ülejäänud summa katta “siselaenudega”, mida EM oli varemgi rahapuudusel teinud. EM sai aga tänu “Wintariole” võlavabaks ja laenud maksti tagasi. Tänapäeval võib valitsustelt saada mitmesuguseid toetusi, nagu nägime EM “Vabatahtlikute” katuse paranduse dotatsiooni lubadusest, mille vastu olid Raivo Remmel ja EM juhatus. Vahepeal oli juba eestipoolseid annetuste lubadusi laekunud, mis näitab, et kui on projekt, tuleb ka raha ja võimalused.
Leidsin kokkuvõttes, et negatiivsel müüdil Eesti Majast pole mingisugust reaalset alust. See on vaid tühi jutt ja mitteteadlik. Eesti Maja reflekteerib eesti diasporaa ajalugu, on hea näide eesti tunnustatud arhitektide modernistlikust kujundusest ja omab visuaalset ning ajaloolist püsiväärtust, mida ei tohiks kergekäeliselt hävitada. Vastupidi 4-Org-i juhatuste Madisoni tänavale kavandatavale projektile (MP) on praegune Eesti Maja osa meie siinsest visuaalsest, füüsilisest, poliitilisest ja sotsioloogilisest pagulusajaloost ning sellega kuulub ta ka eesti ajalukku. EM on ainulaadne ja loodud spetsiifiliselt eesti kogukonnale. MP-l pole aga midagi ühist Eestiga, välja arvatud silt tänavale “Estonian Court” ja raha projekti esimeseks etapiks, mis sulab kohe peale selle kasutamist. Terve MP on sõnastatud “Bloor Corridor/Annex Blocki” vajadusi täites ja suunatud Toronto linna planeerimise osakonnale ning mullu valminud “Official Plan'ile”. Isegi David Kalmu ja EM juhatusliikmete sõnastustes tunneme ära samu ingliskeelseid fraase, nagu näiteks mid block pedestrian connection, privately owned publicly accessible open space, use shared service areas, include public and private lanes, courts, underside walks, enhancing the quality of life for all Ontarians and the public at large, designated as vibrant compatible mixed use areas, high quality public open spaces, pedestrian square framed by retail, broad range of commercial and institutional uses, etc. (vaata eriti Veiko Parmingu artikleid). Tahetakse meeldida ehitusloa andjatele ja Madisoni tänava elanikkudele. Eriti solvav on tsitaat “anname linnale tagasi, mida linn on meile andnud” (give back to the city what the city has given us), seda eriti eesti publikule rääkides. Paistab, et see osa eesti juurtega ühiskonnast ei ole üldse teadlik, kui palju ja mida tegelikult Toronto linn võlgneb eesti ühiskonnale ning eestlaste panust Toronto linnale, Ontariole ja Kanadale. Jutud, mida meile on esitatud, on suunatud linnale, planeerimise osakonnale ja Madisoni tänava teistele elanikkudele, mitte eesti kogukonnale, kelle raha MP-ks vajatakse. Mulle on öeldud, et seda gruppi tuleks harida pagulusajalooga ja ka üldiste väärtustega. Eesti diasporaa panus Torontole pole väike. Seda kõike sümboliseerib Toronto Eesti Maja, mille tulevik on praegu ohustatud just nende poolt, kes sellele ise palju võlgnevad.
Viimasel ajal on erilise huviorbiidi all diasporaade uurimine. Ülikoolides on moodustatud diasporaa osakonnad, seda ka Toronto, York ja Ryersoni Ülikoolides. Diasporaad on eriti olulised Kanadas kui multikultuurses riigis. Eestlastel on siin oluline ajalooline ja poliitiline roll ning Eesti Majal on selles tähtis osa. Eesti Maja reflekteerib meie rahvuslikku tagapõhja, omapära ja ajaloolist osatähtsust ühiskonnas, mis on ainulaadne. Kui lugeda vanu ajalehti, selgub, kui palju on meie pagulus ja väliseesti seotud Toronto Eesti Majaga ja kui oluline roll sellel on terves eesti ajalookäigus. Kui hävitame Eesti Maja, hävib ka suur osa meie ühiskonnast ning sellega ka ajaloost. Võiks öelda, et EM tähendus eestlastele on analoogiline Toronto vana raekoja tähendusega Toronto linnale, Ontariole ja Kanadale.
Räägitakse, et eesti ühiskonnal Torontos ja Eesti Majal pole tulevikku, selleks tahetaksegi maja maha müüa. Rahvuse tulevikku ei saa keegi ennustada, veel vähem kui selle minevikku, keelt ja olemust ei tunta. Müük on lühinägelik, eriti kui pole midagi vastu panna. Rohkem kui rahast oleneb Eesti Maja tulevik visioonidega inimestest, kellel on oskust ja tarkust oma visioone läbi viia. Tsiteerides Arvo Vahtrat: “müristajat, kes paneks korra majja”. Praeguse auruga saame edasi minna vähemalt tosin aastat, kui mitte rohkem.
Mihkel Bachi ideekavand Eesti Majale, ilmunud ajalehes Vaba Eestlane, 4.02.61, samuti
raamatus „Eesti Maja Torontos“, 1963.
