Websteri sõnaraamatu järgi on konsolidatsioon "a process of firming the market price following a substantial change of prices. (it is) considered customary preceding another price movement" ja "to make solid or firm, to combine, merge the companies consolidated for greater efficiency". Tänapäeval on see populaarne mõiste peamiselt äriringkonnas. Seda ei kasutata kunagi humanitaarteadustes. Sotsiaalteadustes on proovitud rahvaid konsolideerida kurbade tagajärgedega, sest selline inimkonna forsseeritud ühendamine ei too positiivseid tulemusi ja tavaliselt ei ole ka võimalik.
Meie ühiskonnas on Eesti Maja Madison tänava projektiga konsolideerimiseks kasutatud äärmist survet peamiselt Eesti Maja ja Eesti Ühispanga juhatuste poolt rahvakoosolekul, koosviibimistel lastevanematele Eesti Maja kohvikus, Ehatares vanuritele ja mitmes artiklis nii eesti kui inglise keeles. Miks?
Ilmselt on seda vaja olnud ühiskonna vastuseisu tõttu, kuid minule tundub küll, et siiani pole selgitused toonud soovitud tulemusi. Võib oletada, et üheks takistuseks on, et Eesti Maja konsolideerimises on ka sotsiaalne kontekst, on terve eesti diasporaa, ühiskond, millele juhatuste artiklid pole pööranud erilist sügavat tähelepanu. On vaid kirjutatud "ressursside ja kogukonna konsolideerimisese" vajadusest, mida peaks toetama, kuid kuidas sa konsolideerid diasporaad lihtsalt majanduslikult?
Propagandajuttudes räägitakse pigem, et uus projekt on, millele saab olla uhke, on uus ja moodne, meeldib noortele (kuhu ühiskonda need noored kuuluvad pole selge), asub dünaamilises ümbruskonnas, mis tõmbab teiste rahvuste huvi ja toob suuremaid võimalusi kõrgema üüri saamiseks mitmesugustelt erinevatelt gruppidelt. Nagu kirjutab Veiko Parming, et see "ei saa olla mõeldud ainult eestlastele, pigem teenib mitteeestlasi".
Huvitav, alguses süüdistati Eesti Maja, et seal üüritakse palju ruume mitte-eestlastele, kuid Madisoni projektis tuuakse just mitteeestlastele üürimine esile kui väärtus. Parming kirjutab ka, et "mööda kõndides kuulutame uhkusega, et see on eesti keskus". Pole siis ime, et ühiskonnas tekib kahtlus, kus endist eestlaste maja olemasolu saab vaid meenutada uuest mööda sõites ja silti lugedes. Korraldajatele pole ilmselt tähtis sotsiaalne kontekst, milleks see maja on ja mis seal sees toimub ning kellele.
Kuna meile esitatakse äriprojektis mõtet konsolideerimisest, esitame siin ka kainelt küsimusi, kellel on suuremad huvid, et projekt õnnestuks. Miks niisugune energiline surve Eesti Ühispanga ja EM juhatustelt? Kes võidab ja kes kaotab? Kõigepealt vaatame, mida meile esitatakse ja mis on tegelikkus. Seda saame, kui tähelepanelikult jälgime projekti esitajate sõnavõtte.
Meile näidatakse ainult ehituse ilusat lõpp-projekti ja mitmes eri variatsioonis, kuid ridade vahelt tuleb välja kummalist informatsiooni. Saame teada, et projekt ehitatakse mitmes etapis. Millises järjekorras ja millised osad tulevad enne, ei ole meile selge. Ka ei tea me, kes hakkab seal alguses ruume kasutama ja milleks, et seda majandada.
Meile on räägitud, et uue ehituse arvestatav koguhinnang täismahus on vähemalt 18 miljonit. EM eest loodetakse saada umbes 8 miljonit. Vahe 10 miljonit võib olla veel suurem, vaevalt väiksem. Mida tähendab see eesti ühiskonnale? Mida tähendab järkjärguline ehitus ja kuidas seda majandatakse?
Juhatus on öelnud, et EM tuleb müüa lepinguga, kus eestlased saaksid seda üürida ja kasutada seni, kui Madisoni projekt on valmis. Sellest võime järeldada, et raha saadud müügist on vaja ehituse esimeseks etapiks, nn first stage. Seni üürib siis eesti ühiskond Eesti Maja, oleme oma majas üürnikud ja müügist saadud raha on kasutusel parkimisplatsi ostuks ja esimeseks etapiks.
Miks peame uskuma, et seda kasutatakse targemalt kui seniste ebaõnnestunud projektide eest laenatud $250000? Ilmselt on see esimene etapp palju väiksem tervest kavandist, kuid kui raha enam edasiminekuks pole, kui juhatus väsib või läheb minema, kui keegi enam ei hooli või linn ja ümbruskond ei luba, jääbki väiksem esialgne hoone ja Eesti Maja on meil läinud.
Selles mõtlemises pole mingeid emotsioone, on vaid kaine arvestus ja teadmine, et niisugune stsenaarium pole sugugi erakordne. Sääraseid osaliselt valminud projekte on varemgi juhtunud ja arvestades EM juhatuse eelnevaid ebaõnnestunud projekte pole ime, et ajab meile hirmu nahka. Miks on projekti teostumine järk-järgulistes etappides? See toimub siis, kui raha pole terveks projekti läbiviimiseks, siis on vähemalt midagi näidata. Esialgu planeeritud ja täielikult teostamata projekte olen näinud palju. See on reaalsus.
Mõni aasta tagasi juhtus just analoogilene ja veel kurvem seik Kreeka ühiskonnas, kus planeeritud kultuurikeskus jäi rahapuudusel pooleli ja pooleliolev ehitus müüdi lõpuks odavalt ära.
Teine probleem on omandi küsimus. Kes hakkaks omama uut projekti. Kui kõik neli organisatsiooni on koos, siis on EM kui aktsiaselts problemaatiline. Kuidas seda lahendada?
Paneme tähele, et juhatuse liikmed on hakanud kordama pankroti peatset võimalust. Kui küllalt palju korrata, hakatakse ka uskuma, kuigi mujalt on tulnud palju vastupidist informatsiooni.
Antakse juhatusele mandaat, võib ta välja kuulutada pankroti ja aktsionäridele makstakse välja aktsiate väärtus pankroti ajal, siis $50-100 aktsia eest ning ka pank saab oma osa. Müügilepingusse tehakse klausel, et ostjad üürivad maja eestlastele teatud ajaks (seni, kui terve uus ehitus on valmis), kuid kindlasti mitte alaliseks. Kui oleme tähelepanelikud, leiame selle informatsiooni EM juhatuse artiklist ja sõnavõttudest.
Projekti kirjelduses pole kusagil öeldud, mis hakkab eri etappidel majas toimuma. Kui suur on esimene etapp? Korratakse, et see on meeldiv noortele (ükskõik, mis rahvusest ja ühiskonnast), ülikoolile väljaüürimiseks ja kõikidele, kes on võimelised kõva üüri maksma. Sihtkapitalile läheks ehk niisugune üür eesti koolide jaoks uues hoones liiga kalliks, igatahes kallimaks kui praeguses Eesti Majas.
Kui raha EM müügist on kasutatud ja kohe-kohe ei saa projektiga edasi minna järgmisele etapile, on siiski saadud lahti tülikatest aktsionäridest ning hoone pole enam aktsionäride oma.
Paneme tähele, et EM müügist kasutakse raha projekti esimese etapi ehitamiseks ja parkimisplatsi ostuks. Esimene hoone (phase 1) on palju väiksem kui nn lõpp-projekt ja sinna ei mahu kindlasti EM üritused sisse, kuid raha edasi ehitamiseks on puudu umbes 10 miljonit. Kui kaua hakkab siis praegune EM oma maja üürima ja kui kaua on uus omanik valmis sellega nõustuma?
Kui uue Madison tänaval ehituse lõplik valmimine mingil põhjusel venib või jääb pooleli, on EM tagajärjed väga kurvad.
Kolmandaks, kellel on huvid kiirustades peale hakata.
Kui ECU (Eesti pank) kolib Tartu College'isse, saab ta majaelanikkudelt palju uusi kliente, kes hakkavad kõik samas majas panka kasutama. Ka Madison Ave. elanikkonnal on hea ühispangaga äriasju ajada. Tartu College saab hea pikaajalise üürniku. Mõlemad on rahul. Uus, pisem monument (nn. first stage), mille üle võib uhke olla, on tagahoovis. Asjaosalised on saanud "monumendi", ükskõik, et väiksema. Sihtkapitali huvide kohta ei oska ma veel midagi arvata, kuid Eesti Maja on kindlasti kaotaja. olles läbi teinud praeguse juhatuse neljanda ebaõnnestunud projekti.
Minu meelest on just see, miks me peame tervele Eesti Maja müügi projektile veto peale panema ning tegema seda nüüd, järgmisel EM koosolekul. On vaja, et juhatusse valitakse mõistlikud inimesed, kes pooldavad meie ühiskonna jäämist Eesti Majja, enne kui algab EM praeguse juhatuse neljas ebaõnnestunud projekt.
Nüüd ehk saab seda veel peatada. Esimese kolme projektiga sai EM ainult $250 000 mööda pükse, nüüd on võimalik, et kaotame maja. Kas eesti ühiskond on ikka veel nõus vaikselt pealt vaatama ja usaldama? Meile räägitakse, et on tehtud palju vabatahtlikku tööd ja seda ei tohi kritiseerida, vaid tuleb nõustuda.
Eesti Maja juhatus ei teinud kaua vabatahtlikku tööd, seda peaksid Veiko Parming ja Linda Veltmann väga hästi teadma. Kuni 2016. aastani said kõik juhatuse liikmed igal juhatuse koosolekul $60, korrutage see 12 kuu peale. Seda, kui räägiti, et EM on pankroti veerel. Kunagi aastal 2016 vähendati see $40 peale. Alles hiljuti tühistati, vaatamata mitme liikme protestile. (EM põhikirjas seisab: No Director shall be entitled to any remuneration for the ordinary work or functions of a Director, lk. 16) Ma võin siin pisut eksida kuupäevadega, kuid kui arvestada $60 juhatuse liikmele koosolekult, siis $540 iga kuu, teeb see aastas $6480 ja kümne aasta peale $64 800. Niisugune summa oleks võimaldanud mitmesuguseid parandusi, kuid selle asemel arutati ebaõnnestunud projekte. Alterra projekti ajal sai EM-poolne projektijuht David Kalm vähemalt $5000 kuus. Kas see kõik on vabatahtlik töö?
Kummaline on ka, et avaldatakse väga tugevat survet, et me kõik EM müügiga nõustuks ja terve ühiskond oleks ühte meelt.
Kes ei ole nendega nn "ühte meelt" nimetatakse "tugitoolikriitikuteks, isiklike arvete klaarijateks, lühinägelikeks, umbusaldajateks, äraütlejateks" ning mis veel. Räägitakse, et kes nendega ei nõustu "lõhestavad eesti kogukonda hoolimatute ja alusetute väidetega", soovitatakse "ajada ühte ja sama eesti asja" ja nõustuda EM maha müümisega.
Tsiteerin siin endist Eesti Vabariigi diplomaati, kirjanikku Jaak Jõerüüti, kes kirjutas Postimehe arvamuses: "Eesti munad tuleb panna mitmesse korvi. Aga ikka igatsetakse üht, meid kõiki esindavat sümbolit, edulugu, üht retsepti, mis lahendaks kõik mured ja liidaks kõik inimesed. Illusioon!" (12.4.2017). See käib ka EM juhatuse eelmiste projektide kohta, kus suruti üht ebaõnnestunud projekti ja nüüd surutakse teist ning keeldutakse arvestama teisi võimalusi.
Tartu Ülikooli professor Marju Lepajõe on kõnes Postimehe arvamusliidrite lõunal ütelnud: "See, millega meedia, poliitiline avalikkus ja inimkond laiemalt on praegu hädas, on just ühene mõtlemine, üheselt mõtlev inimene, kes soovib, et kõik asjad oleksid ühtemoodi, ja on valmis selleks kasvõi surma minema, et asjad sedamoodi ka saaksid." (eesti.ca)
Lõpetuseks tahan siin lisada, et ma pole sugugi projekti vastu, mis tahab linnalt osta Madisoni tänaval parkimisplatsi ja sinna ehitada. Olen ainult Eesti Maja müümise vastu, et seda rahastada, sest see projekt pole kainelt mõeldes loogiline. Meil on ka teisi võimalusi, näiteks miks mitte müüa korporatsioon Rotalia maja, mille väärtus on kindlasti mitu miljonit ja sobiks akadeemiliste organisatsioonidega suurepäraselt ühtuma. Samuti on Sihtkapitalil mitu maja, võiks ka need müügile panna. Kindlasti on veel teisi võimalusi, kui vaadata kastist pisut välja.
Eda Sepp, Toronto
