Mikrofoni juurde astus Eesti Maja esimees Raivo Remmel, kes tervitas külalisi, tutvustas „Estonia” klaverivabriku omanikku, tuntud pianisti dr. Indrek Laulu ning andis ülevaate uue instrumendi saamisloost. Sealjuures avaldas esimees tänu eelmise „Estonia” kontsert-klaveri Torontosse toomise eest Stella ja Johannes Pahapillile.
Raivo Remmel, kes ka meisterlikult täitis õhtu MC osa, lisas, et Eesti Maja on eelmise klaveri haldamise probleemidest õppinud ja on kindel, et seekordse instrumendi eest hooldamine saab olema professionaalne. Uue klaveri turuhinnana nimetas ta ca 100.000 USA dollarit, aga Eesti Maja olevat saanud selle umbes 60.000 Kanada dollari eest. Selleks on tehtud viie-aastane pangalaen, mida loodetakse tasuda toetuste abil. R. Remmel lausus, et avakontsert on selleks üks esimesi samme ja ta palus külalistel saalis välja pandud nn vaiksel oksjonil aktiivselt osaleda.
Indrek Laul andis ülevaate „Estonia” Klaverivabriku pikast ajaloost. Eestis hakati klavereid valmistama a. 1799. Sõjaeelses Eesti Vabariigis oli 20 klaveritootjat. Tänapäeval on „Estonia“ ainus Põhjamaade klaverivabrik, toodetakse üksnes tiibklavereid (kolmes mõõdus), ja mitte pianiinosid. Dr. Laul rääkis ka firma edukusest kontsertklaverite tänasel maailmaturul. Ta lisas, et firma toodab vaid kõrgekvaliteedilisi tiibklavereid ja et toodangust läheb ligi 98% välismaale, sellest lõviosa (ca 90%) Ameerika Ühendriikidesse, kus neil on juba 23 esindust; Kanadas on üks — Torontos.
Avapeo rikkaliku ja mitmekesise muusikalise kava esimeseks esinejaks oli master-pianist Indrek Laul, kes on doktorikraadi saanud maailma ühest mainekamast õppeasutusest, The Juilliard School'ist. Äsja kanti tema nimi kooli 100 parima lõpetanu auväärsesse juubelinimekirja, tema plaatide tiraazhid ulatuvad kümnetesse tuhandetesse ja ainukese pianistina maailmas on tal oma klaverivabrik. Dr. Laul alustas oma ettekandeid Lepo Sumera helitööga „Pala aastast 1981”, järgnesid Liszti „Legend nr. 2 – St. Francis Walking on the Waves” ja Chopin’i „Scherzo nr. 2”. Pehmelt paitava kergusega viis ta meid oma palade meisterliku esitamisega muinasmaale ja tõi tormilise elevuse tõukel tagasi maa peale. Kunstnik oma võrratus mängutehnikas pani uue kontsertklaveri suurepäraselt helisema. Lihtsalt haruldane!
Noor metsosopran Monica Zerbe, kelle avastasin tema muusikaõpingute lõppaastail Toronto Ülikooli juures, kandis ette kaks laulu — Straussi „Zueignung” ja Karindi „Üle vee”. Eriti viimases tuli esile Monica tüüpiline armas, mahe ja rikkaliku koloriidiga lauluvõime. Esinemisjärgsest vestlusest temaga selgus rõõmustavalt, et ta on taas Torontos endale kodu loonud ja töötab nüüd siin Royal Conservatory of Music juures lauluõpetajana. Seega avaneb Toronto publikul võimalus tema meeldivat häält lähitulevikus tihedamini nautida.
Toreda muusikalise elamuse sai kuulajaskond noorelt viiuldajalt Sarah Medrilt, keda klaveril saatis Charles Kipper. Esitati kaks pala Kreisleri loomingust: „Preludium” ja „Allegro”. Muusikaõetaja ja -eksamineerijana annaksin Sarah'le mõlema tüki eest A+ ! Kuna juhtusime istuma tema vanematega ühes lauas, saime ka teada, et Sarah alustas oma muusikaõpinguid juba 5-aastaselt ja et ta on sel alal tublit tööd teinud 12 aastat. Jääb vaid soovida talle samas vaimus edasiminekut ja loota, et teda lähitulevikus taas kontsertlaval kohtame!
Briti Columbias elav kanada pianist ja helilooja Mark Julson on eesti muusikasse otse armunud; ta esitas oma kompositsiooni „Laulud tööl õpitud”, mis on koostatud eesti rahvaviiside alusel. Nii muusika kui esitus mõjusid haaravalt.
Järgnes meile kõigile hästi tuntud bariton Avo Kittaski esinemine kahe toreda ja rõõmsa lauluga: Aava „Tervitus kevadele” ja „Largo al factotum” Rossini ooperist “Barber of Seville”. Nagu ikka, tõstis Avo esinemine peoliste tuju veelgi kõrgemale. Kittaskit saatis klaveril meisterlikult maestro Charles Kipper.
Duetid Monica Zerbelt ja Avo Kittaskilt Charles Kipperi klaverisaatel olid armsad ja südantsoojendavad. Esitati kuulus ja armastatud aaria “La ci darem la mano” Rossini ooperist “Marriage of Figaro”. See annab esinejaile suurepärase võimaluse ka huvitavaks teatriliseks vahemänguks, mida nad ka sel korral toredasti kasutasid.
Õhtu muusikalisele osale pani mõjuva lõpp-punkti maestro Armas Maiste kolme jazz-palaga, mis olid tema oma arranzheeringud. Esimene neist baseerus Parkeri helitööl „Donna Lee”, teine rootsi rahvaviisil „Dear Old Stockholm” ja viimane Davis'e helidel „Seven Steps to Heaven”.
Õhtu muusikalise osa lõppedes kanti laudadele rikkalikult suupisteid, saadaval olid kohv ja kringel; avati taas baar ja jätkati „vaikse oksjoni” kaudu toetuste kogumist uue klaveri ostukulu leevendamiseks. Samaaegselt oli võimalus vestelda esinejatega — iga klaverimängija kommentaarid olid ainult positiivsed uue tiibklaveri kohta. Jääb vaid loota, et Eesti Maja juhatus tõesti leiab võimaluse uue klaveri eest korralikult hoolitseda, nii et ka meie järeltulijad seda aastakümneid nautida saaksid!
