Jah, see kõik leidis aset sellesama maja väikeses saalis reede, 16. detsembri õhtul. Eesti Maja juhatus oli kokku kutsunud oma sõbrad ja kaastöölised, et koos nendega pühitseda ühist jõuluõhtut. Umbes 30 inimest jalutas pidulikuks ehitud laudade vahel ringi, veiniklaas sõrmede vahel, rõõmsalt vesteldes ja juurdetulijaid uudistades, kuni esimees andis märku, et on aeg lauda istuda. Ja oligi aeg, sest alt Üllelast (selle kaunikõlalise nime ma leiutasin artikli kirjutamise protsessis) hakkas kuhjuma lauale jõuluroogi.
Esimees Raivo Remmel rõhutas oma tervituskõnes jõulude tähtsust ja vajadust Jõululast oma südametes esikohale seada. Ja süütas pidulikult laudadel advendiküünlad, omistades igale laudkonnale oma jõulusümboli, milledeks olid lootus, rahu, rõõm ja armastus. Seejärel ütles õpetaja Kalle Kadakas südamliku söögipalve, millega oli ühtlasi antud signaal Ülle toidulaua külastamiseks. Ja kui taldrikud täidetud, anti teine signaal Enn Kiilaspeale, kes ettenägelikult oli kitarriga kohale ilmunud. Seda instrumenti läks jõululaulude saateks vaja. Ennu eestvedamisel tekitati toidunautimisse mitu toredat laulupausi, mis süvendasid advendimeeleolu.
Ja siis pidas härra esimees vajalikuks tutvustada oma tõelist palet, tõustes püsti ja teatades jaheda asjalikkusega, et tasuta lõunaid ei ole ning õhtusööke ammugi mitte. Selline jutt võinuks mõjuda häirivalt, eriti kui õhtusöök juba pooleldi söödud, kuid kelmikas välgatus esimehe silmis reetis, et mees on suuteline sakraalset meeleolu siduma mõnusa huumoriga. Igale laudkonnale määrati üldtuntud meloodia, mille Marlene Kuutan klaveril ette mängis, samaaegselt tuletati meelde neile määratud advendisümbolit. Anti korraldus luua vastavasisuline laul ja sellega õhtusöök välja lunastada.
Ülesannet võeti täie tõsidusega ja veel samal õhtul loodi Torontosse neli uut ja originaalset laulukoori ning avastati loendamatu arv heatasemelisi poeete, kellest nii mõnigi vääriks auhinda. Kõik laudkonnad astusid kordamööda ette ning laulsid oma oopused Marlene'i ühenaiseorkestri toel maha. Esmakordselt kuulsin jõululaulu „Õllepruulija“ viisil, teemaks rõõm, millest inglise ülikonda riietatuna, kuid teadlikult eestipärases häälduses oli saanud „joi“. Elevust oli kuhjaga.
Ka jõuluvana ei jäänud tulemata, kuigi ta kuju ja hääl olid kahtlaselt tuttavad. Kui ma surmkindlalt ei teaks, et see oli jõuluvana, siis väidaksin, et oli hoopis Margot Nortmaa. Igatahes ta tuli, oli helde ja lahke ja sõbralik nagu üks õige jõuluvana peab olema. Vitsakimbu oli maha unustanud, kuid häid sõnu ja soove oli sellevõrra rohkem.
Sekretär Ivi Kiilaspeal oli oma lõppsõnas palju tänusõnu jagada. Lahkuti ülevas meeleolus, soovides üksteisele rõõmsaid ja õnnelikke jõulupühi. Mind aga tabas jahmatus, kui avastasin, et olin selles meeldivas seltskonnas ealt kõige vanem. Kuid hiljem koorus sellest jahmatusest välja tõeline jõulurõõm, kui mõistsin selle avastuse tähendust. Meil on veel nooremaid inimesi, kes ei pea paljuks oma energiat kinkida meie ühise kodu hooldamisele ja majandamisele. Inimesele, kes armastab oma rahvast ja tunneb rõõmu kõigist nende eluavaldustest, on paremat jõulukinki raske leida.
