https://objektiiv.ee/markus-ja...
Markus Järvi -
29. veebruar 2020
Kui kaua sotsiaalministeeriumil lubatakse avalikult seadust rikkuda? See on küsimus vabariigi valitsusele, kellel on kohustus valvata muu hulgas ministeeriumite tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle ning korraldada teenistuslikku järelvalvet, märgib Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.
Kui keegi pole siiamaani mingi imenipiga aru saanud, kuidas väljendub ametnike ülbus ja maailmavaateline kallutatus, siis sotsiaalministeeriumi homoühingute rahastamise saagaga peaks see olema suhteliselt hõlpsasti hoomatav ka liberaalse demokraatia poolt nüristatud pliiatsitele.
Eile õhtul lugesime, kuidas sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse tõdes rahvusringhäälingu uudisteportaalile, et sotsiaalministeerium ei plaani hasartmängumaksu laekumistest ebaseaduslikult eraldatud raha üheltki organisatsioonilt tagasi küsida, ega toetuseid isegi mitte peatada.
Vastavad nõuded esitas sotsiaalministeeriumile täpselt nädala eest rahandusminister Martin Helme, kes tugines omakorda riigikontrolli märgukirjale, milles tunnistati homoühingutele hasartmängumaksust jagatud toetused seaduse vastasteks.
Kokkuvõtlikult: asekantsler Rait Kuuse tunnistas rahvusringhäälingule ausalt välja, et sotsiaalministeerium ei plaanigi homopropaganda ja -lobitöö rahastamise osas täita Eesti Vabariigi seadust.
Mis teatavas mõttes siiski üllatab, on Kuuse poolse argumentatsiooni tuimus ja ülbus. Hoolimata riigikontrolli märgukirjast, leiab sotsiaalministeerium, et raha maksti reeglite järgi.
“Puudub igasugune õiguslik põhjendus nende projektitoetuste saajatelt millegi tagasinõudmiseks või nende projektide otsuste taasavamiseks,” räägib asekantsler Kuuse olukorras, kus riigikontroll on otsesõnu öelnud, et vaatluse all olnud viiele homopropaganda- ja lobitöö projektile raha eraldamine polnud kooskõlas hasartmängumaksu seadusega.
Taoline õiguslik sofism iseloomustas sotsiaalministeeriumi ametnike suhtumist juba varem, kui riigikontrollile seletati, et võrdsuspoliitikat tuleb laiemana vaadata. Näiteks projekt “Seksuaal- ja soovähemuste teemaline teavitus- ja huvikaitsetegevus ning kogukonna toetamine” oli ministeeriumi hinnangul seotud hoopis perede ja vaimse tervisega.
Siin tasub kohe märkida, et sotisaalministeeriumi nihilismile pööras riigikontroll nimme tähelepanu öeldes: “[V]aldkondade või gruppide laiendamine Teie vastuses kirjeldatud viisil võiks utreerides viia tõlgenduseni, et raha võib kasutada mis tahes eluvaldkonnas, kui leida/tekitada sihtrühmaga vähimgi seos. Sellise loogika kasutamise puhul muutuks aga üldse sisutühjaks mis tahes seaduse tasemel raha sihtotstarbelisuse määratlemine konkreetsete eesmärkide täitmiseks.”
Lisaks eelnevale ütleb Kuuse, et sotsiaalministeerium ei plaani ka Helme palutud teenistuslikku järelevalvet, sest seda polevat lihtsalt tarvis. Vähe sellestki. Kuuse tunnistab, et rahastust juba olemasolevatele projektidele jätkatakse.
Seega näeme, kuidas sotsiaalministeerium asetab Kuuse isikus letile skandaalse lugupidamatuse Eesti Vabariigi seaduste vastu, mis lammutab õigusriigi alustalasid.
Nendest üks olulisimaid kuulutab, et seadus kehtib kõikidele ühte moodi ning kõik on seaduse ees võrdsed. Viimasest printsiibist, tõsi, edutult, on hiljuti üritanud aru saada ka Kersti Kaljulaid. Eestis kehtib aga juba pikemat aega hoopis teistsugune praktika; seadust võib rikkuda ilmavaateliselt ja ideoloogiliselt soodsas suunas ja mitte keegi ei köhi, välja arvatud ehk konservatiivid.
Peamiseks kriitikaks nendele, kes seaduserikkumisega vahele jäävad, kõlab kamraadide sektorist tõdemus, et oleks võinud peenemalt ja oskuslikumalt rikkuda.
Panete ehk tähele, et opositsioonis istuvad sotsialistid ja reformierakondlased ei tee teist nägugi sotsiaalministeeriumi seaduserikkumise peale, mille tõttu jäid rahast ilma paljud vanurite, perekondade, puudega inimeste toetuseks mõeldud projektid. Kui oli vaja kangutada Järvikut või Kuusikut – viimast olukorras, kus mingit menetlust polnud veel alustatud ega kedagi süüdi mõistetud –, pandi paanikaosakond tööle meediast kuni Kadrioruni välja.
Ent kui seadust on rikutud vähemalt aastast 2013 alates homopropaganda rahastamisele soodsas suunas ja kantslerite seas mõjuka niiditõmbaja Marika Priske õnnistusel, siis kehitatakse õlgu ja vaadatakse kalanäoga otsa.
Kõike seda vaadates süveneb veendumus, et mingit õigusriiki siin Eestis pole, kuna seadused ilmselgelt ei kehti kõikidele ühte moodi.
Indrek Tarand saab rahulikult “koosolekul osaleda” kuidas iganes soovib. Mary Kross võib poliitilistel kaalutlustel valetunnistusi anda ja väljub peaaegu pretsedenditult kriminaalmenetlusest kokkuleppega. Sotsiaalministeerium saab toetusi välja maksta ebaseaduslikul alusel ja sealjuures mõnusalt muheleda.
Teatavale seltskonnale on juurde tekitatud karistamatuse oreool. Kui kuulud Andreste hulka, siis sind ei puututa. Murakas on see mees, keda vajadusel kotitakse, kui president Kaljulaidi geniaalseid kirjandusanalüütilisi kategooriaid appi paluda.
Kui kaua aga ühel ministeeriumil lubatakse avalikult seadust rikkuda? See on küsimus vabariigi valitsusele, kellel on seadusest tulenev kohustus valvata muu hulgas ministeeriumite tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle ning korraldada teenistuslikku järelvalvet?
Kui seda ei tee valitsus, siis ei peaks vist ka kodanikul olema erilist põhjust seaduste täitmise või mittetäitmise pärast muretseda.
Oi, vabandust, on küll, kui te juhtumisi ei kuulu valgete jõudude sekka ja pole oma puutumatust lunastanud homoasja ajamise püha üritusega.
Mõelge hetkeks, kui aastaid oleks seadusevastaselt raha jagatud projektidele, mis tegelevad meditsiini, hoolekande, perede, vanurite, puuetega inimeste või hasartmängusõltuvusega – ehk nendele, kellele sotsiaalministeeriumi homotoetuste peale kulutatud sajad tuhanded eurod tegelikult oleks kuulunud –, siis oleksite vast näinud, kuidas mõni puuetega laste laager või vanaemade õmblusklubi oleks pandud võimlema, et viimane kui sent riigile tagasi maksta.
Head õigusriiki teile, kallid kodanikud!
