Aastail 1940–1941 vahistati ja tapeti tuhandeid eestlasi
Max Jakobson loodab raportile Venemaalt positiivset reaktsiooni
Tallinnas eile aastatel 1940–1941 Eestis toimunud inimsusvastaste kuritegude raporti esitanud rahvusvaheline komisjon loodab avalikkuselt positiivset reaktsiooni.
“Peamine süü neil aastail Eestis juhtunu eest lasub kadunud NSV Liidul,” ütles komisjoni kolme aasta pikkust tööd juhtinud Soome diplomaat Max Jakobson.
Tema sõnul on raske ennustada raporti rahvusvahelist ja Venemaa-poolset reaktsiooni. “Kuna raport põhineb paljalt faktidel, siis pigem saab vastukaja olema positiivne,” ütles Jakobson.
President Lennart Meri kokku kutsutud rahvusvaheline inimsusvastaste kuritegude uurimise komisjon leidis, et süü nõukogude okupatsiooni algaastail 1940–1941 Eestis sooritatud kuritegudes lasub võrdselt käsu andjail ja täitjail. Kokku vahistati toona Eestis 7000 inimest. Neist ligi 1900 hukati ja 4500 suri hiljem vangilaagris.
“Ükski ideoloogia ei õigusta tuhandete eraisikute hukkamist,” ütles Jakobson.
Esimesed hukkamised ja küüditamised algasid juba 1940. aastal, kui NSV Liit Eestis võimu üle võttis.
Komisjoni kuulunud juudi rahvusest USA kodanik Nicholas Lane tõi näitena Eesti endise välisministri saatuse, kes vahistati 1940. aasta suvel pärast Eesti ja Läti vahelist jalgpallimatši, sest mänguga kaasnes liialt rahvuslik meeleolu. Välisministri süü seisnes jalgpalliliidu presidendiks olemises. “Ta lasti maha enne Vene vägede lahkumist Eestist. Selliseid lugusid on palju,” ütles Lane.
Aastail 1918–1940 riigivanema kabinetti kuulunud 11 mehest õnnestus ellu jääda ainult August Reil, kes põgenes enne vahistamist Rootsi. Vabariigi ajal valitsusse kuulunud 105 ministrist olid NSV Liidu okupatsiooni ajaks elus 73. “48 neist arreteeriti ja kaks sooritasid enesetapu,” nendib raport. “Kolm neist jäid ellu, üks põgenes vangilaagrisse viimise ajal ja kaks elasid vangistuse üle. Ülejäänud 15 hukati ja 30 surid laagris.” Komisjoni esimees Jakobson tõi eraldi välja 1941. aasta juunist kuni oktoobrini Eestis enne Saksa vägede vallutamist toimunud ligi kahe tuhande kinnipeetud Eesti elaniku hukkamise.
1940.–1941. aasta kuritegude eest vastutajad:
• Boris Kumm ja Murro (siseasjade rahvakomissarid).
• Aleksei Škurin (Siseasjade Rahvakomissariaadi asekomissar, julgeolekujuht), Sergei Kingissepp, Idel Jakobson (Siseasjade Rahvakomissariaadi liikmed, kes allkirjastasid enamiku arreteerimisi ja süüdistusi), Reinson (Siseasjade Rahvakomissariaadi Harjumaa juht), Alfred Pressmann (Tartu juht, kannab vastutust 198 vangi hukkamise eest), Vassili Riis (Saaremaa juht), Kaarel Paas (Narva juht, hilisem ENSV prokurör).
• Siseasjade Rahvakomissariaadi ametnikud, kes koostasid arreteeritute nimekirjad ja arreteerimistel osalenud NKVD töötajad.
• Prokurörid Kaarel Paas ja Sergei Nikiforov, kes sanktsioneerisid vahistamised.
• Punaarmee ja Balti Merelaevastiku üksused, kes osalesid arreteerimistel.
• Süüdimõistvaid otsuseid langetanud sõjatribunalid ja NKVD erikomisjonid.
Allikas: inimsusvastaste kuritegude raport