Meediamajades puudub täielikult enesekriitiline meel.
Jõulu- ja aastalõpusaadetega näitab meedia tavapärasest rohkem oma kallutatust, eriti kui intervjueeritavad on ühiskonna üldpildi ühest servast kokku korjatud.
Kolumnist Ivan Makarov on Vene kanaleid jälgides avastanud huvitava fakti: Eesti oma ajakirjandus rapib oma riiki ja valitsust hullemini, kui meie põlisvaenlane Venemaa.
https://uueduudised.ee/arvamus...
Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.
“Minu silmis on Venemaa riigikanalitel üks väga suur eelis: nad räägivad eestlastest ja Eesti valitsusest halba ikka haruharva võrreldes ETVga. Meie avalik-õiguslik telekanal vahendab aga jälle uudiseid haruharva, asendades need mingi kahtlase meelelahutusega, kus loetakse ettekirjutatud eurokohitsetud epistleid, näidatakse inimestele teineteist verbaalselt rahuldavaid raugastunud „telestaare“ ja kogu aeg midagi söövaid, joovaid ja itsitavaid seksilobasõltlastest saatejuhte,” kirjutab Ivan Makarov.
Ajakirjandus jäi ka välisminister Urmas Reinsalu kriitika alla. “Eesti rahvas on normaalne, Eesti ajakirjandus on radikaliseerunud ja Eesti poliitiline diskursus on polariseerunud,” ütles Urmas Reinsalu pühapäeval Vikerraadios. “Ajakirjandus suhtub praegusesse Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) ja Isamaa valitsusse erapoolikult ning väline surve ja meediakriitika on üks tegureid, mis seda koalitsiooni kokku liidab.”
Reinsalu seisukohti kommenteerib nimekas ühiskonnategelane Peeter Espak: “Selge ja täpne diagnoos Reinsalult: “Eesti rahvas on normaalne, Eesti ajakirjandus on radikaliseerunud”. “Lõhe” on eelkõige meie ajakirjanduse esitatud väärkuvandis, mida kõikide trikkide, nippide ja kavalustega üritatakse enda meelest rumalale rahvale maha müüa – rahvas on aga endiselt üldjoontes normaalne. Väga õige diagnoos Reinsalult ka selles osas, et meie enda ajakirjandus produtseerib välisajakirjandusele õuduslugusid Eestist – ja seejärel esitab Eestis kohapeal väite ja pildi “välisajakirjandus kirjutas”. Kuidas aga peaks poliitik või ka niisama üksikisik suhtuma või suhtlema meediaga, kes on radikaliseerunud ja tegutseb eelkõige poliitilise erakonnanana – tõenäoliselt täpselt nii, nagu Reinsalu – öelda lihtsalt tõde otse näkku.”
Sellise kriitika taustal on päris huvitav mõelda – millal jõuab Eesti meedia selleni, et ta ei hakka oma allakäigu põhjusi otsima ei valitsusest ega rahvuskonservatiivide erakonnast, vaid astub peegli ette ja tõdeb, et lõust on tõesti viltu.
Lõputult ei saa ju pead liiva alla peita ja arvata, et ollakse väärikas, objektiivne ja sõltumatu ajakirjandus.
UU
