Reet Hendrikson (21. VI 1944 — 16. X 2000) on kogu oma lühidavõitu elu paguluses elanud. Ja lahkunud 56-aastaselt vabasurma. Sel plaadil kuuleme ta imeväärse hääle ja samavõrra virtuoosse kitarrimängu saatel eesti hellemaid rahvalaule “Pill oll' helle”, “Vennakene, hellakene” jt — kokku on neid laule terve tosin. Folkplaat «Reet» on nüüd kuulatav ka veebis (mp3-failid Muzon.FM-is)
Killud Reet Hendriksoni elust—tegemistest annavad sellise mosaiigi:
Sündinud Pärnus, kasvanud Uppsalas, õppinud USA-s loodusteadust… Keelteanne lubas tal end tunda kõikjal mugavalt.
Reet alustas laulmist vara ja tõenäoselt samamoodi kui paljud pagulaskonna järelpõlve muusikud või lauluhuvilised — öise laagriväljaku lõkketule ääres lauldes… Oli see siis Koitjärvel Rootsis või Kotkajärvel, mõlemad rajati aasta 1950 eel või aegu, viimase asupaik on — 45°12'18"N 79°11'50"W — Montgomery Lake, Muskoka, Ontario, Canada.
Iseseisev elu algas Põhja-Ameerikas, kus ta tegutses eeskätt muusikaõpetajana. Ta oli nimelt multiinstrumentalist, suutes mängida mitmesuguseid vanu pille plokkflöödist algupärase viiulini. Põhja-Ameerikast naasnuna töötas Reet 1990-ndil Rootsi riigiraadio muusikavaramus.
Reet Hendriksoni muusikalised saavutused. Erakordne muusikaline anne, mis neiule antud oli, küündis üldisema imetluse sfääri 1960-1970-ndi vahetusel, kui Reet peale oma rahvuskaaslaste hakkas esinema ka rahvusvaheliste festivalide publikule.
Uskumatult särav avalöök, seesama «Reet», väärib tänapäeval pikalt mõtlematagi uuesti väljaandmist, ja siinkirjutaja hinnangul väärivad ka kõik, kes selle algsele ilmumisele kunagi kaasa aitasid, kui mitte ausammast või -tahvlit, siis kindlasti teenetemärki.
Heliplaadi «Reet» andis aasta 1969 lõpus välja Reindeer Records. See kauamängiv on ühe levimuusika-entsüklopedisti märkuse kohaselt…
"… ulgueestlaste plaaditoodangus erilist tähelpanu vääriv saavutus". — Valter Ojakäär, Eesti levimuusika ajaloost, IV: Oma laulu leidsime üles. Tln, 2010, lk 430.
Hi-Fi LP 6902 «Reet: Reet Hendrikson: eesti rahvalaule» Plaadi tegijaist mainigem kõigepealt taganttõukajat, LP üllitanud plaadirma omanikku Andres Raudseppa (*1937, bass-bariton); plaadi tehniline tootja oli RCA Canada, ümbrise kujundaja Peeter Sepp, foto autor Katy Ahearn.
Kindlad andmed Reindeer Recordsi tegutsemisest jäävad aastaisse 1969-1976… Firma aadress oli toona 138 Byng Ave, Willowdale, Toronto, Ontario, Canada. Plaat oli valminud tuntud väliseesti laulumehe Andres Raudsepa ettepanekul ja õhutusel, mida kinnitavad plaadi valmimise juures olnud Peeter Sepp ja teda omakorda osundav Valter Ojakäär. Viimase raamatust võib veel vaadata, mida eluloolist Hendriksoni kohta on tal lisada (Ojakäär, Eesti levimuusika ajaloost, IV: Oma laulu leidsime üles. Tln, 2010, lk 425-426.)
Kauamängival vinüülplaadil on 12 igihaljast eesti laulu, niisiis, Reet Hendriksoni oma seades, ta enda laulduna ja ta enda poolt kitarril saadetuna. Plaadiümbrise tagaküljel pöördub laulujatari poole Kanada usu- ja muusikamees Kaljo Raid meenutades, et on kohtunud Reet Hendriksoniga ses ülalmainitud eestlaste laagripaigas, Torontost poolsada kilomeetrit põhja poole jäävas Muskokas ja sealses Metsaülikoolis teda esmakordselt ka laulmas kuulnud. Nüüd juba helisalvestise põhjal aga lisab ta:
Veendusin uuesti, et kunstis — kui suur või väike see ka poleks — on kaaluv roll siirusel... Nüüd läkitad sa meile oma esimese heliplaadi. Su laulude hulk on vahepeal kasvanud. Samuti on su fantaasia avastanud ning rakendanud rahvaviisi intonatsiooni, rütmi ja harmoonia uusi võimalusi. Ja ometi valdab su esituses endiselt maitsekas diskreetsus, mille inspiratsiooniks on ühe väikerahva kollektiivne hing. Hing, mis oma töö, mure, raskused, ambitsioonid, elurõõmu ja huumori on aastasadade jooksul ja aastasadaks talletanud lihtsaisse sõnadesse ja viisidesse.
Reeda hääl on lihtne ja aus — "nagu külapõllul rukist lõikaval tüdrukul" — tema kitarrimängu on loetud "leidlikuks ja värskeks". Need on tsitaadid ajakirja Mana plaadiarvustusest, mille autor on Jyri Kork — NASA astronautikateadur, kes lõi läbi ka harrastusluuletajana. Ta kirjutas «Reedast» muuseas:
Folk-song-stiilis lauldava muusika sfäärides võiks Reet Hendriksoni kõrvutada Judy Collinsi ülitundliku esitusviisiga…
Hendriksoni lauljatee algustulp “Haanja miis” on tuttav laul uues rütmikuues. Reeda hääles on siin järsku lõunaeestilike küngaste avarust. Ta elab kogu südamega kaasa vanale kivivedajale, nagu oleks viimane tähtis osa iga eestlase elust ja hingest…
“Lauliku lapsepõli” on teise plaadipoole avalaul. Seal on Reeda häälel loomulik huvitav kaja-efekt ja üles—alla liikuvad kitarrihelid meenutavad hälli kiikumist kaseladvas…
Lõpplaul “Pill oll’ helle” on sõnastuselt mitmeti rahvalaulu saatuse ja kadumise sümbol:
"oleks minul veel endine hääl"
Lootusetute sõnade taustaks on Hendrikson loonud kitarril kaasakiskuva, nõidusliku rütmi, mille saatel kajav hääl näib lendavat pilvini. Ja selles lennus oleks peidus kui uus lootus, et —
"veel pole kustunud kõik endised hääled"
— eesti rahvalaulul on veel elulootust. — Jyri Kork, Kolm moodsat heliplaati — kolm noort lauljat. Mana, XXVII (1970 nr 1), lk 78-81.
Huvitav, mis sama pala kohta arvas teine arvustaja, seekord Rootsist. Helilooja Viljar Nairis nägi ses, aga ka teistes lauludes selgelt sihtitud protesti…
“Pill oll’ helle” näib lõpuks kokku võtvat meieaegse rahvalauliku olukorda:
"Olõs mul hääli, hääli imedäne — oi, ma lellos!"
Laulikult on aga võõrad võimud võõrandanud tänapäevase imehääle — võimaluse vabaks eesti lauluks TV ja raadio kaudu. Seepärast kõlavadki saatvad kittarrikeeled kurblikult. Ometi pulbitseb neis ka igatsev vabadusiha: meil leidub ikka veel noori, kes tahavad rakendada oma aega, teadmisi, tundeid ja võimalusi tänapäeva tehnilise tõlla ette — eesti lauluvara veoks. — Viljar Nairis, Reet — uudis-heliplaat eesti rahvaviisidest. Eesti Päevaleht (Stk), 5. I 1970.
Pärast «Reeta»… Kahjuks jäi see esimene ja paljutõotav heliplaat ühtlasi viimaseks. Reet Hendrikson laule ja muusikaalast tegevust on nii 1969 kui ka järgneva kümnendi vältel aeg-ajalt Eestisse vahendanud ka Ameerika Hääle saated. Hendrikson astus samal ajal ise üles Kanada riiklikus CBC-i ringhäälingus, muuseas kanneldaja Alfred Kuusi saatel. Hendrikson on esitanud ka teiste rahvaste laule. Jõudnud oma elu neljandasse kümnendisse aga enam kontserte ei andnud ega lauljana üles ei astunud. Muutus ta ehk liiga enesekriitiliseks? Kaaskondsete sõnul hakkas rohkem silma torkama Reeda tõsidus, isegi raskemeelsus…
Hiljem on Reeda plaadi üks muusikalisi juveele “Pill oll’ helle” eesti raadiokuulajale tuntuks saanud Vabadusraadio / Raadio Vaba Euroopa kaudu. Seal kõlas see iga kolmapäeva õhtul eetrisse ilmuva Jüri Estami saatesarja tunnus- ja vahemuusikana.
Jüri Estam on ka Reet Hendriksoniga ise lävinud ning mäletab tema väikest valuläve:
Reet ja mina sõime aeg-ajalt lõunat Rootsi Raadio suures majas, temal sageli kaasas kodus valmistatud võileib. Reet oli elu lõpupoole sissepööratud pilguga ning ta meeleolu võis olla murelik ja aeg-ajalt isegi must. Kuulsin kui olin juba Eestisse elama asunud, aastaid hiljem, et ta valis vabasurma.
Kahju sellest sisemisse isolatsiooni sulgunud inimesest. Ei osanud talle lähemale pääseda, kuigi hoidsin ja armastasin teda platoonilises tähenduses. Ta oli üks Eestist kaugele sattunud erilistest eestlastest. Eestlane ja mitte midagi muud, ja keegi, keda sünnimaa kunagi tundma ei õpi. Või õpib?
Reet Hendrikson meenutab mulle hingelaadilt—tonaalsuselt ja isegi välimuselt veidi Anne Maasikut.
Arvatavasti kuulus Reet nende inimeste sekka, kelle valulävi on teistmoodi seatud ja kelle jaoks elu siinse planeedi põrgus oli karikas, millest ta juua ei suutnud. Tunnen temast puudust, eriti noorest Reedast.
Laulude esikolmik: kõige tugevam ja küpsem pala Reeda plaadil on “Haanja miis”, kõige huvitavam “Karjase pühapäev”, kuid kauneim on “Pill…”
