Tema esivanemad lahkusid Eestist sõja ajal. Ema oli põgenikuna kõigest viieaastane. Üks vanaisadest on töötanud Californias langevarjude ja turvapatjade insenerina. Üks vanaisadest oli Eesti ajal Tartus suur kinnisvaraomanik, kuid Tartu pommitamise käigus said tema valdused tugevalt räsida.
Pikati ema ja isa kohtusid Chicagos, abiellusid 1959. aastal. Tema sündis Ameerikas 1976. aastal. „Olen elupõline Chicago poiss,“ ütleb ta.
Eero räägib suhteliselt hästi eesti keelt ning tema kolm tütart on praegu ainsad kolmanda põlvkonna Eesti lapsed Chicagos, kes õpivad pühapäevases Eesti koolis. Mehe sõnul on Eesti juured tema jaoks väga olulised. Ta ise on olnud ka Eesti koolis õpetaja.
„Mujal Ameerikas on eestlust järgmistele põlvedele paremini edasi antud kui Chicagos. Mina olen 45. Need, kes on minust 10–15 aastat vanemad, üldiselt eesti keelt ei õppinud ja sulandusid Ameerika ühiskonda. Mina aga õppisin eesti keelt enne kui inglise keelt. Vanemad tahtsid väga, et õpin eesti keelt,“ räägib Pikat.
Pikat meenutab, et osales poisipõlves koos emaga sageli Chicagos toimunud meeleavaldustel Balti riikide toetuseks. „Mina uskusin, et Nõukogude Liit laguneb ja saame taas vabaks. Mõned süsteemid lihtsalt ei ole võimelised igavesti kestma,“ räägib Pikat.
Esimest korda külastas ta Eestit 1993. aastal ja siis oli vaatepilt „natuke masendav“. Sel sajandil on ta Eestis vähemalt korra käinud peaaegu igal aastal.
Keskkoolis käies leidis ta koolivaheaegadel tööd, müües ja installeerides ühes poes arvutitarkvara. Juba varsti kutsuti ta ühte suurde IT-ettevõttesse, mis omal ajal kuulus Fortune 500 firmade ringi. Seal töötas noor mees suviti kooli kõrvalt 80 tundi nädalas ning teenis poole aastaga 40 000 dollarit, mis oli väga suur palgasumma.
Kui oskasid hingata, leidsid ka töö.
Nii oli Pikat kõigest 22aastane, kui ta võis oma CVsse kirjutada juba 7 aasta pikkuse kõrgetasemelise töökogemuse IT-alal. Majandusteaduse bakalaureusekraad taskus, oleks ta võinud kergesti tööd saada mõnes suures finantsettevõttes, näiteks JP Morganis või Citibankis. Tema aga otsis väljundeid just ITs (sel alal pälvis hiljem ka magistrikraadi).
„Kui mina ülikooli lõpetasin, siis oli majandus sellises seisus, et kui oskasid hingata, leidsid ka töö. Käisin mitmetel tööintervjuudel, kuid nägin, et enamik ettevõtteid otsis kitsa ampluaaga spetsialiste, mul aga olid juba suuremad kogemused. Enamasti vajati inimesi töökohtadele, mis viivad firmast raha välja. Mind aga huvitas, kuidas raha juurde teenida.“
Ühel päeval märkas Pikat väikest kuulutust, kus otsiti programmeerijaid ühte pisikesse tarkvarafirmasse Barchart, mille töötajateks olid kaks šoti päritolu sugulast ning mis oli välja töötanud tarkvara futuuridega kauplejatele. Kolmekesi ehitasid mehed firma üles, tarkvara „koliti“ internetipõhiseks, kaasati reaalajas börside info, töötati välja erinevad statistikamootorid. Kui Pikat firmaga liitus, oli Barcharti käive mõnisada tuhat dollarit aastas, täna küündib see üle 30 miljoni dollari. Ettevõtte kasvades on alla neelatud teisi väiksemaid börsiinfo käitlemisega tegelevaid ettevõtteid ning soetatud isegi üks trükikoda. Barchartis töötab praegu üle 50 inimese.
Sajandi alguses kuulus firma kolmele mehele võrdsetes osades. Seejärel üks osanikest suri ja nüüd on ettevõte Pikatil äripartneriga kahasse, eestlane kannab äritiitlit „President“.
Barchart on finantstehnoloogia ja andmeteenuste ettevõte peakontoriga Chicagos, esindajatega kõigil mandritel üle maailma. Barcharti portaali külastab iga kuu üle 3 miljoni turgudest ja börsidest huvituva inimese.
Firma algusaastatel 1990ndatel müüdi kundedele lihtsalt infot börsihindade kohta. Täna kogub Barchart reaalajas mastaapse hulga andmeid maailma kapitali- ja valuutaturgude, futuuride, optsioonide, börsiindeksite, börsikauba ja krüptovaluutade kohta, pakendab selle info eri teenusteks ning müüb turuinfo, analüüside, statistika, kauplemisvõimaluste ning tarkvaratoodete kujul. Firma klientideks on maaklerid, pangad, investeerimisettevõtted, kauplejad, spekulandid, meediamajad jt.
Viimasel kümnendil on Barchart tugevalt keskendunud põllumajandusturgudele. 2007. aastal tuldi välja turuinfo teenusega Agricharts (praegu cmtdyView). Sellele lisandus e-turg Grains.com, mis ühendab farmereid teraviljaostjatega.
Barcharti kasutavad kliendid, kes tegelevad maisi, teravilja, soja, etanooli, biokütuste jms sisseostuga. Firmal on andmebaas, mis sisaldab ligi 6000 Ameerika geograafilise punkti põllumajandustoodete kohalikke hindu. Kaetud on ligi pool USA põllumajandustoodangu turust. „40 protsenti USA põllumajandustoodangust käib meie süsteemist läbi. Meie mõju on palju suurem kui meie sissetulek,“ ütleb Pikat.
Hindadele lisab Barchart trendid, statistika, satelliidiinfole tugineva tuleviku tootmismahtude ennustuse, ilmaennustused jm olulised andmed. „Oled farmer ja istud oma traktori roolis, avad telefonis meie äpi ning vaatad, mis parasjagu on sinu sojaoa hind eri paigus, milline on sinu laoseis, kui suur on nõudlus. Saad otsustada, kui palju, millal ja kellele müüd, ning telefonis selle tehingu ka allkirjastada. Või oled hoopis maakler Genfis ja sind huvitab teravilja hind Ukrainas Musta mere ääres – avad äpi ja vaatad. Oled logistikafirma omanik ja kalkuleerid meie andmete põhjal, et saad ühest kohast osta kaupa 5 dollari eest kilogramm, müüa teises kohas 5.50ga ja transpordile kulub 40 senti kilogrammilt. Ostad 100 000 kilogrammi ja teenid 10 000 dollarit.“
Pikat siirdus IT-ärisse õigel ajal, kui elektrooniline kauplemine jalad alla sai ja mühinal kasvama hakkas. Barchartis on talle edu toonud sihikindlus ja firma laienemine eri valdkondadesse. Selliselt ei ole nii-öelda munad ühes korvis. Ettevõtte suurteks konkurentideks on kuulsad firmad Bloomberg ja Thompson Reuters, kuid eeliseks nende ees on Barcharti tugev fookus põllumajandussektorile.
„Barchart kasvab ja õitseb. Loodame firmat muudkui edasi kasvatada. Kui ilmneb strateegiline põhjus kellegagi liituda, oleme valmis ka seda kaaluma,“ ütleb Pikat.
Pikat on olnud Chicago Eesti Maja president, praegu tegutseb asepresidendina. Väliseestlaste aktiivsus Põhja-Ameerikas on raugenud: Eesti on uuesti vaba ja liitunud NATO, Euroopa Liidu ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Puudub järgmine suur eesmärk, mille eest lombi taga jõuliselt seista.
„Inimesed siin said vanaks ja hakkasid surema. 1991. aastal olid kõige nooremad Eestis sündinud inimesed juba 50aastased. Need, kes Eestit mäletasid, olid juba ammu erru läinud või mulla all,“ ütleb Pikat.
Läbilöömise valem on lihtne: tahtmine + töökus + teadmised.
Mõeldes Euroopale teisel pool ookeani, imestab Pikat enda sõnul ikka ja jälle, kuivõrd „kohalik“ kõik on. Näiteks börside puhul kannataks ühte tarkvara kasutada eri börsidel, samas on Hispaanias, Skandinaavias, Saksamaal kasutusel täiesti erinev tarkvara. Sama lugu on autodega: Eestis näeb rohkem Volvosid, BMWsid, Mercedeseid, Lõuna-Euroopas aga Prantsuse või Itaalia autosid. „Mul on hea meel, et näen Bolti Berliinis, Viinis ja mujal. Aga Eestis võiks olla ka rohkem Itaalia autosid, eriti marke, mis algavad L-tähega, aga mitte Lanciaid, või marke, mis algavad F-tähega, aga mitte Fiate,“ muigab ta.
Pikat leiab, et eesti keele oskus on oluline element eestlase definitsioonis. Seetõttu peab ta ka tähtsaks, et tema kolm tütart räägiksid eesti keelt ning ütleb, et tal on kahju, kui eesti keelt rääkivad vanemad ei õpeta Ameerikas oma võsukestele eesti keelt. „Sellega on kaotatud võimalus luua lastele side Eesti riigi, rahva ja kultuuriga. Täiskasvanueas on seda sidet väga raske uuesti luua.“