Heino Relvik „Mereväe soomepoisid“. Soome Mereväes Teeninud Eestlaste Gildi kirjastus, Tallinn 2003. Ants Vaadre kaanekujundus. 410 lk.

Raamat viimases Soome sõjas vabatahtlikena teeninud eesti meestest, kellele anti kodumaale minnes nimeks Soomepoisid, mis ongi saanud kõigi vabatahtlike üldnimeks. Nendest vabatahtlikest kuulus kuni 10% Soome mereväkke. Omaaegse Torontos valminud Evald Uustalu ja Rein Moora teose ilmumisel polnud veel mereväelaste elu ja võitlused piisavalt ulatuslikult läbi uuritud; kodumaal polnud tegevusvõimalused poliitilist olukorda arvestades selleks soodsad.

Kui aga oli asutatud oma organisatsioon, alustati ka mälestuste kogumist ja grupp mehi alustas ajalooraamatu koostamist, millele Soome mereväelased andsid igakülgset toetust. Raamatu koostamine nõudis rohket tööd, mida võeti väga tõsiselt ning mille tulemus on see kaunis raamat, kus on tunnustatav toimetaja Heino Relviku töö.

Raamatus on peale sissejuhatuseks kirjutatud pikema ajaloolise proloogi viis jaotust; esimeseks peatükk, kuidas Eesti mehed mereväkke said, mis oli eelistatuim väeosa nii vormi kui ka asukoha tõttu. Kõigepealt annavad jutustajad tausta ärevatest aegadest, mil toimus Erna tegevus, hõimurahva juurde minek nii enesesäästmiseks kui ka vennasrahva abistamiseks. Mereväe väljaõppes sai keskse koha Heikkila kasarmu Turus, kus tähistati ka Eesti Vabariigi 26. aastapäeva. Kasarmuaja lõpus algasid mitmesugused väljaõppekursused, kuna kevadel algas mereväel välistegevus.

Teises peatükis antakse pilt Soome laevastikust 1944.a., nii laevadest kui meestest ja neile antud mereväe auastmeist võrreldes Soome, Saksa ja Vene omadega; selle kõrval ka võitlevate poolte tugevusest ja nende kaotustest. Järgneb mereväe soomepoiste nimestik, mis koostatud Soome Sõjaarhiivist saadud isiklike kaartide, päevaraha ja rindelisa kaartide alusel. Mereväelaste nimekirja koostamisel loeti mereväelaseks kõik, kes „kasvõi ühe päeva kuulusid Soome merejõudude isikulisse koosseisu“. Liikumine mereväe ja maajõudude vahel oli alati käigus, sest mõned, kel see algul ei õnnestunud, kordasid soovi.

Nimestikus on ka peaaegu iga mehe foto, lisatud on kuulumine väeüksustesse ja aeg, aga ka pärast vabanemist elatud elu, töökoht ja lahkunute puhul matuse koht. Nende saatus, kes kannatanud Siberis, on mõnesõnaliselt ära toodud. Kokku on mereväelaste nimestikus 409 meest, kellest langes Soome mereväes teenides 16. Mereväelaste kodumaale minek jäi laevadele hajutatuse tõttu hilisemaks, sest Soome laevu, kus eestlased moodustasid üle 10%, ei saanud jätta meesteta.

Kolmandas peatükis on rindetegevus 1941/44. Tõkkevõrk ei lasknud Vene allveelaevu Läänemerre pääseda, mistõttu polnud seal ühtegi kaubalaeva kaotatud ja Nõukogude merevägi tegeles Kroonlinna juures sealsete saarte kaitsel. Soomepoiste rindele jõudes oli kogu Soome laht kaitstud suuremate ja väiksemate miiniväljadega, lisaks ühest-kahest miinist koosnevad punktid laevaväiladel. Lahel käis siiski lakkamatu võitlus, kus ühed seadsid üles uusi miinivälju ja täiendasid vanu, teised traalisid neid välja, kuid 1944.a. alul järgnes punaarmee Leningradi—Novgorodi operatsioon, millega tõrjuti sakslased Leningradist enam kui paarisaja kilomeetri kaugusele. Talvel olid venelased jõudnud Narva jõe rannikule ja vene laevad said paremini liikuma. Soomlased polnud siiski oma ranniku üle eriti kartlikud kuni nende maarinne püsis, kuid peeti võimalikuks saarte ründamist.

Kevadtalvine tegevus näitas, et esmajärjekorras püütakse Suursaare sulgu murda. Soome laht oli kaetud miiniväljadega, kuid need olid liikunud lääne poole. Soomepoisid olid enamikus laevadele paigutatud. Kevadel oli jõuvahekord Soome piiridel üsna tasavägine, kuid siis koondas venelane Karjala rindele suured punaarmee üksused. Ka sakslased valmistusid Soome lahel valmisolekuks. Kui suured riigid suurendasid vägesid, siis Soomel jäid need peajoones muutmata.

Venelased alustasid 9. juunil suurrünnakut Karjala kannasel, mis suudeti alles Viiburi lahel peatada. Punaarmee alustas 20. juunil Soome vägede tihedast kaitsest hoolimata dessanti Viiburi lahes olevaile saartele, kus vallutaski Koivisto saared. Lahe võitlustes oli Soomel kaotusi, kuid suudeti mehed saartelt evakueerida. Juulis ja augustis jätkusid võitlusid Viiburi lahel; augustikuus hakkas ilmnema vaibumise märke, kuni Soome delegatsioon kirjutas 19. septembril Moskvas alla vaherahukokkuleppele väga raskete tingimustega.

Soomepoiste sõjamälestused ongi raamatu kaasahaaravaim osa — need on meeste eneste kirjutatud, nii kuidas nad kogesid ja tundsid. Juurde on lisatud sõjalaevade kirjeldused koos selgitavate fotodega.

Neljandas peatükis vaadeldakse elu kodus, maapaos, vangilaagreis ja vabal maal. Kodumaale naasid 1752 maaväelast ja kahes grupis kokku 93 meremeest. Kuid kohe algas kodumaalt lahkumine koos perekondadega ja rinde liikumine sundis rohkemgi pagema. Järgnevad meeste mälestused pingelistest päevadest elu säilitamiseks koos vastupanu katsetega kuni mälestamise ja meenutamise võimalusteni ja Soome Mereväes Teeninud Eestlaste Gildi loomiseni, millel on elav tegevus.

Üheks esimeseks tööks oli oma dokumentaalfilmi tegemine, mida alustas viieliikmeline grupp mehi 1992.a. Märtsis 1993 toimus filmi näitamine Tallinnas ja Heikkila kasarmus. Kestnud on koostöö soomlastega.

See elavalt kirjutatud raamat on heaks lisaks viimases sõjas võidelnud meeste mitmekülgsetele elukogemustele — mehed vaatavad isiklike mälestuste läbi tagasi sõjale.

Raamatule on lisatud mereväelaste väljaanne „Eestile mõeldes... 26. aastapäeval“. Selles on muuhulgas kontradmiral Joh. Pitka Eesti meremeestele kirjutatud tervitus.

Märkmed: