Kui palju mehi antud vabariigi aastapäeva ja vastlapäeva pühitsevast rahvahulgast Tallinna Harjumäel näevad oma 80-dat sünnipäeva? Foto: Riina Kindlam
Eestis lisanduvad muudki asjaolud. Ei tea kuivõrd tihedamini tabab südameinfarkt keskealisi eesti mehi? Põhja-Ameerikaga võrreldes on viimastel kümnenditel söödud küll keemiavaba, aga ka rammusamat toitu. Suitsetatakse endiselt palju rohkem kui Kanadas. Alkohol on omaette „leevendus“, mis pühib rajalt oma jao või paremal juhul (?!) lõhub perekondi. Ja poliitilise rezhiimi-, töö-, raha-, kõikide muutuste läbimine, maailma pealetung nii heas kui halvas mõttes paneb inimesi stressikeerises rabelema ja kannatama.
Eesti mees ei väljenda üldjuhul oma tundeid. Ta on stoiline, võibolla isegi märter, kuigi seda on kindlasti ka eesti naine. Kangekaelsus, kindlameelsus ja täpsus on ühtaegu head ja halvad omadused. Kui ei suudeta end maandada, pingeid välja elada, on seegi võimalik oht.
On ennegi arutatud, millest on välja kujunenud eestlaste iseloomu- ja käitumisjooned. Nii siin- kui sealpool ookeani on kogetud palju vintsutusi, just psühholoogilisi vintsutusi, mis on meisse kõigisse jätnud oma jälje, aga on poisslapsi võimalikult enam mõjutanud. Hoiavad ju emmed oma pojukesi, on ju eesti mehed tundlikud ja kergesti haavatavad, elavad sisimas asju raskesti üle ja on samas uhked — hääbuvad tunnustuse ja teostuseta alaväärsusesse. Teen üldistusi nähtu põhjal. Ma ei ole sotsioloog ega psühholoog, olen eesti naine — see, kes kõige paremini vastassugupoolt tundma peaks ja tema voorusi kinnitab. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Aga kuidas?
Äärmiselt kurb on lugeda paremates aastates lahkunud meeste surmakuulutusi lehtedes. See lõikab, sest näen, kuidas vaekauss üha enam viltu veab. Väikese rahvaarvu puhul on neid juhtumeid halvavalt palju. Täpset statistikat teadmata tundub mulle, et Eestis on meeste puudus. Kui palju on üksikuid naisi, olusid vapralt trotsivaid üksikemasid; paljud mehed paistavad aga seevastu muutuvat üha mugavamateks, kuna üldjuhul ei pea nad eriti pingutamagi, et naist saada. Seda on mehed ise tunnistanud ja kui vahel täheldan, milliste käitumismallidega meestega pealtnäha kaunid, haritud naised oma aega veedavad... jälgin imestusega. Loomulikult ei tea tagamaid; võib vaid järeldada, et vajadus mehe ja temaga kaasneva kindluse ja staatuse järgi on nii suur, et lepitakse sellega, mis on. Ebasobimatus olukorras kannatavad kõik, aga parema väljapääsuta tundub, et lubatakse meestel ka häbematusi korda saata. Ja korrata. Nagu ärahellitatud pesamuna kunagi.
Paljud naised, kes välismaale õppima või tööle läinud, on seal ka abiellunud. Kohalike naisteajakirjade veergudel saab lugeda neist „rõõmsaist, varem ettekujutamata üllatustest“, millest eesti naine välismaa mehe huviobjektina osa saab. Võibolla mõnel tõesti veab. Igal juhul õnnitlen välismaa mehi ja tulevasi võõrriikide kodanikke tugeva perepea saamise puhul!
Ega olukord lootusetu ole. Loomulikult toimub ka kauneid imesid Eesti Vabariigis, minu tutvusringkonnaski on neid palju: tasakaalukaid mehi, tublisid issisid ja väärikaid vanahärrasid. Helguse tipp, mis tõestab, et rahvusvahelistest liitudest ja tunnustusest on meie käekäigu jaoks siiski olulisemad põhitõed ja nende korrastamine, k.a. meeste olemus ja olu — nende olemasolu! Et sirguks mehi, kes end ikka proovile panevad, kuid loota võib, et suurema sisemise rahuga pikema eluea vältel.
Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Artur Tiganik: „Nooremseersant Nuiamäe oli väga tubli mees. Ta liitus Scoutspataljoniga pärast ajateenistust, teenis juba üle aasta ning tegutses snaiprijaos, mis tähendab, et ta oli rahulik, tasakaalukas ja kohusetundlik.“