UUS PRESIDENT uuest põlvkonnast oleks märk Eesti tervenemisest
Lennart Meri nõudis omal ajal Eesti elanikelt Churchilli eeskujul higi, verd ja pisaraid. Tema manitsused vana korra taagast lahti öelda kõlasid kokku meie esimeste valitsuste majanduspoliitikaga, mis ladus keskmise kodaniku turjale raske koorma. Tuli ju Eestis võimule üks väheseid Ida-Euroopas paremtsentristlikke valitsusi.
Majanduses ja välispoliitikas tervikuna jätkus senine suund ka presidendi vahetumise järel. Küll aga muutus n-ö sissepoole suunatud retoorika. Meri presidendiajaga hääbus vaikselt kurss olla suurem oma saatusest. Algas etapp, mil Eestit võiks nimetada normaalseks üleminekumaaks. Ilmnes, et eestlane on osalt endine sovjett, mitte üliinimene. Rüütel võttis inimeste turjalt koorma. Ta vabastas nad suurtest nõudmistest, mida Meri oli esitanud, aga mida eesti rahva enamik ei olnud võimeline täitma. Arvan siiani kuulvat paljude rinnust vallandunud kergendusohet, kui tuli keegi, kes ei olnud oma rahvast nii palju ees.
Rüütli tuleku sotsiaalpsühholoogiline aspekt on üüratu. Eestlaste enamik oli alates 1960-ndate algusest olukorraga leppinud. Kui aga iseseisvuse taastamisega ilmnes, et nad olid olnud oma usus nõrgad, siis tundsid paljud – võimalik, et alateadlikku – vajadust end iseenda ees õigustada, kuigi keegi ei pruukinud rünnatagi. Õigustada oli lihtne, sest mis olnuks kokkuvõttes tähtsam kui rahva kestma jäämine iga hinna eest ka läbi raskete aegade. Ent see oli ratsionaalne argument, midagi jäi üksiolemise hetkedel hingepõhja siiski kriipima.
Niisuguste läbilõike-eestlaste jaoks oli Rüütel tõeline indulgentsi andja, süüme vaigistaja. Mõelda vaid: üks nende endi seast, kes oli ametlikus kokkumängus läinud kõige kaugemale, valiti riigi etteotsa. Kui tema on seal, siis mis patukoormat saab olla ülejäänutel, kes astusid parteisse ehk selleks, et perele pisut lahedamat elamist võimaldada või töötada südamelähedasel erialal?
Rüütli tulek võttis presidendiametilt paleusliku “süütuse”. Edaspidi ei ole sellele toolile istuja minevik – ja võimalik, et isegi tegevus viimase viieteist aasta jooksul – enam määrav argument. Praktiliselt võib sinna istuda kes tahes.
See, mis toimus ja toimub Eesti presidendi valimise ümber, väljendab kõige selgemalt eri leeride võitlust ajaloo tõlgendamise üle. Selle üle, kes valdab minevikku ja kes õpikute, oma võitlusteed kajastavate üllitiste, täht-
päevade sisseseadmise, ordenite jagamise ja muu säärase kaudu pärandab järgnevatele põlvedele oma versiooni sellest, mis “tegelikult” toimus.
Kui natuke spekuleerida, siis on Arnold Edgarile Ristija Johannes, kes ütleb: “Tehke tasaseks Issanda tee.”
President tulgu poliitikast
Eesti võis pikka aega oma presidendiga uhkeldada. Naabritel säärast polnud. Ehk on seepärast koguni kasulik, et Läti meid praegu varju jätab. Muidu oleksimegi liiga õhku täis läinud. Seda enam, et nüüd tuleks ka presidendi alal edasi minna. Eestlastel on siin võimalus. Ja nimelt. Kõik Balti presidendid on olnud “eelmiste aegade“ inimesed. Olgu nad nii head või halvad kui tahes. Ma ei pea silmas üksnes bioloogilist vanust, vaid Aja sleppi, läbitud sotsiaalseid keskkondi (Leedu lühiajaline avantürist Paksas ei tule arvesse). Leedu ja Läti riigipead on
pärit eksiilist. Meie oleme selle astme vahele jätnud ja selle üle on mu meelest põhjus uhkust tunda.
Praegu on Eestil võimalus taas olla esirinnas – sellega, et meil tuleks järgmine president juba sootuks teisest põlvkonnast, oleks juba tõeliselt uus. Kui me suudaksime säärase endi hulgast “sünnitada”, tähendaks see taas üht väikest märki, et me oleme vahepealsest ajastust üle saamas ja tervenemas. Seepärast – ja ainult sel põhjusel, sest näiteks Jaan Manitski oleks ka minu meelest hea kandidaat – ma näeksin meelsamini, kui tulevane president oleks sündinud ja kasvanud siinsamas meie keskel.
Presidendile esitatavatel nõuetel on miimimum ja maksimum. Miinimum on see, et me tema pärast piinlikkust ei peaks tundma. Maksimum on see, et ta oleks vaimne ning moraalne juht kõikidele Eesti Vabariigi elanikele. Riigivanem sõna parimas tähenduses, samas aga ka autoriteet rahvusvahelisel areenil, keda võetaks riigipeade “siseringi”.
Kust peaks president tulema? Terve mõistus ütleb, et ta peaks siiski olema ka varem poliitikas osalenud inimene. Kas või selle pärast, et meil oleks siis võimalik teda näha mitmesugustes avalikes funktsioonides, kus tema presidendivõimed saaksid esile tulla. Idablokis oli dissidentidel ja loovharitlastel võimalik saada esimesteks riigipeadeks muu hulgas just sel põhjusel, et nad olid üleminekuaegade keeristes käinud läbi pika avaliku või poolavaliku karjääri, kus rahvas oli saanud nende esinemis- ja juhioskusi jälgida. Praegu ei ole meil dissidente ja kirjanikud kirjutavad raamatuid. Mis me neist teame!
Esialgsed ootused liiga kõrged
Pole tõsi, ei meil puuduvad sobivas vanuses ja sobivate eeldustega poliitikud. Neid on olnud igas riigikogus, mitmed neist on aja jooksul ka inimestena küpsenud. Paraku on enamik neist osalenud nii pikalt erakondlikus poliitikas, et see on jätnud neile märgi. Kas see märk on põhjendatud või ettekujutuslik, polegi praeguses kontekstis oluline. See on noorte riikide fenomen, et poliitikas osalemine kedagi inimesena “vähendab”.
Vähemasti ei avaldu see küpsetes demokraatiates sellise reljeefsusega. Miks? Ühelt poolt on esimese põlve poliitikutel nappinud oskusi poliitikuna käituda. Aga teiselt poolt on rahvas – samuti praktika puudusel – oodanud neilt ebaloomulikult palju, tahtnud Toompeale ingleid. Nende ootuste ja pakkumiste tasemed lähenevad teineteisele, aga loomulikult mitte augustiks.
Praegu kostab järjest sagedamini, et riigikogulased peaksid ajutiselt unustama, et nad kuuluvad mingisse erakonda, ja mõtlema ükses sellele, et valida Eestile võimalikult hea president. Mis oleks loomulikum! Ma pole selle võimaluse suhtes optimistlik. Erakonnad võivad ühishuvide memorandumile truudust vanduda (see näitab neid heast küljest ja suurendab šansse kõikidel järgnevatel valimistel!), ent praktikas järgitakse seda vaid juhul, kui ühiskandidaadina pannakse ette nende erakonna mees või naine. Muidu läheb kõik vanaviisi.
Tõepoolest, keegi ei saa ühte riiki keelata oma küpseks saamist veel viieks aastaks edasi lükkamast.
P.S. Mis puudutab “lossipidude“ materjalide koordineeritud paiskamist avalikkuse ette, siis on need juba andnud päripidise efekti. Rüütli pooldajad on elavnenud, nende nördimus igasuguste kehkadiveide vastu suurenenud. Et sündmuste niisugust käiku ette näha, pole vaja olla sotsiaalpsühholoogia professor. See oli koguni nii ootuspärane, et tekib tõepoolest küsimus: kes siiski need asjad ja mis eesmärgil lekitas?
Eesti Päevaleht