20. juulil 2006 andis Scarborough' Püha Timoteose anglikaani kirikus (St Timothy's Anglican Church) kontserdi EELK misjonikeskuse juures tegutsev Misjonikoor.
Viieteistkümnest laulust koosnev kava oli jagatud kahte ossa jutlusega, mille pidas Kadri Lääs. Sõna pakuti üsna palju ka laulude vahel, osalt kavalehte asendades, osalt misjoniõhtu meeleolu kujundades. Suure töö vahetekstide ja eestikeelsete sõnavõttude konsekutiivtõlgetega inglise keelde tegi ära Kanadas sündinud Linden Viinalass. Temalt pärinesid ka paljud eestikeelsete laulude tõlked, mis projitseeriti koos päris hästi valitud slaidiprogrammiga suurele ekraanile.
Arvestades seda, et koor oli saabunud Kanadasse alles eelmisel ööl, seljataga kahenädalane esinemistevoor USA-s, oli kontserdi muusikaline osa hoogne ja kvaliteetne. Koori intonatsioon oli täpne, kohati üsna keeruline kooriharmoonia kõlas puhtalt. Lauluseaded olid enamasti nauditavad. Eriti jäi viimases seoses meelde Anu Kõlari „Sinu sõna” ja Taavo Remmeli „Psalm 102”, igavam tundus Go Down, Moses. Klaverisaade oli üldiselt ladus ja stiilipuhas, löökpillipartiide esitus täpne, ka muud live-instrumentaalsaated ei torganud millegi ebameeldivaga kõrva.
Koorile eesotsas dirigendi ja helilooja Maarja Vardjaga näib üle kõige meeldivat pop-jazzilik kõlamaailm. Enamik kontserdil kuuldud laule oli arranzheeritud selles laadis. Peaaegu kõigil lauludel, ka neil, mida tavaliselt lauldakse a cappella (nt G. Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm”), oli kas klaveri- või fonogrammisaade, mis siiski ei mõjunud ühelgi juhul ebasobivalt. Koori häälseade on kujundatud ilmselt pop-jazzi suunas, muidu oleks raske põhjendada meeshäälerühmade veidi rämedat laulmismaneeri, samuti noorte solistide hääletetekitamist (meloodia kaunistamine portamentode ja teiste võtetega), mis ei mõjunud alati (nt rahvalikus laadis laulude puhul) kohaselt.
Kui midagi kripeldama jäi, siis paar muusikavälist asja. Esiteks, kontsert oli üles ehitatud misjoniõhtuna ja selle kontekstiga ei tahtnud hästi haakuda tantsuseadega juudi pulmalaul (teised laulud olid selgelt kas vaimulikud või eesti-rahvuslikud). Asja oleks ehk parandanud tekstitõlge, mis aga just selle laulu puhul puudus. Ja teiseks, kui arvestada, et tagant kolmas ja teine laul olid vastavalt G. Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” ja Eesti Vabariigi hümn, siis jäi mulje, et evangeeliumi mõju püüti lõkkele puhuda isamaaliste tunnete tekitamisega. Ehk olnuks ausam paigutada nimetatud laulud kava algupoolele? Aga nende etteheidete taga on ainult kriitiku inimlik (ja seega puudulik) järjekindlusetaotlus. Võib olla kõneles Jumal inimestega just läbi lavalise ülemeelikuse ja rahvustunde ülevuse. Igatahes valitses kontserdi lõpus kokkutulnud arvuka publiku (kohaliku anglikaani koguduse liikmed koos kanada-eestlastega) hulgas harras ja tänulik meeleolu. Ning polegi ehk tähtis, kuidas see saavutati: miski inimeste südames oli liikuma pandud ja see oli ehk ruumi teinud ka Heale Sõnumile.
Aitäh eesti Misjonikoorile ja tema vastuvõtjaile! See hulljulge ettevõtmine tulla 40-liikmelise kooriga kulukale Ameerika-turneele oli hea kuulutus!
Eesti Misjonikoor Torontos
Eestlased Kanadas | 04 Aug 2006 | Mart JaansonEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
