Eesti mundriau. Postimees

Kuumad uudised | 22 Jul 2002 | EWR

Avatav mälestusmärk Pärnus räägib liigselt teiste nimel Eraisikute algatust püstitada Pärnus mälestusmärk eesti sõjameestele tuleb ühelt poolt kiita, teisalt on aga küsitav mälestamise vorm. Palju on räägitud, et alati ei saa jääda lootma riigile ning tuleb midagi ise ära teha. Vaba maa tähendab vabu võimalusi. Pärnu mälestusmärgi püstitajad ongi seda võimalust kasutanud.

Suurt küsimärki kujutab avatava mälestusmärgi kujund ja selle all olev tekst. Kas on ikka kõige õigem näidata mälestusmärgil Saksa mundris eesti sõjameest, keda ehivad pealegi SS-tähed? Võibolla saanuks läbi millegi abstraktsemaga?

Eesti ajalugu on traagiline ja siiamaani on erinevatel pooltel võidelnud seisukohal, et just nemad vabastasid Eesti. Kas siis 1941. aastal kommunistide või 1944. aastal natside käest. Lõppude lõpuks on see meie enda vaidlus ja tuleb seega meie endi keskel selgeks rääkida.

Hullem on, kui me hakkame asju kellegi teise eest selgeks rääkima. Ent seda just avatav bareljeef teeb, teatades, et eesti sõjamees Saksa mundris langes lisaks kodumaale ka veel vaba Euroopa eest.

Kui Saksa sõjamasin asus 1941. aastal Nõukogude Liidu kallale, oli sakslaste propagandaaparaadi üks armastatumaid loosungeid, et minnakse võitlusse barbaarsuse vastu ja tsiviliseeritud Euroopa eest. Goethe ja Schilleri rahvas pani aga idaaladel toime akte, mida on raske üldse mingite sõnadega nimetada. Tsiviliseeritud ja vaba Euroopa nii ei talitaks.

Huvitav, mida mõtleksid küll näiteks prantslased, belglased või hollandlased, saades teada, et kuskil Eestis on Saksa mundris (SS-tähistega) mehed võidelnud nende vabaduse eest? Ilmselt mitte just kõige paremini. Lisaks ajaloolistele küsimärkidele kummitab aga avatavat mälestussammast ka poliitiline mõõde. Alles see oli, kui Simon Wiesenthali keskuse emissarid panid Baltimaades välja kopsaka tasu natsiroimarite tabamise eest ning manitsesid holokausti tõsisemalt suhtuma. Sellele oli eelnenud USA suursaadiku Joseph DeThomase avaldus, et eestlased ei uuri holokausti piisavalt.

Loomulikult on igaühe enda õigus mälestada, keda ta tahab. Ent avatava mälestusmärgi praegune vorm Pärnus ületab rahvuslikud piirid ja seetõttu peaksid mälestusmärgi tegijad kaaluma teksti ja kujundi muutmist. Mälestus eesti sõjameestest, kes suures sõjas langesid, sellest ju halvemaks ei lähe.

Kuumad uudised

Where did you buy Estonian black bread ‘must leib’ in Sydney in 1953? (2)