Küsitles Anu Grabbi.
AG: Palun räägi alustuseks pisut endast.
RV: Olen sündinud Kuressaares. Juured on Muhus ja otsapidi ka Narvas. Olen lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo erialal, kaitsnud magistritöö nõukogudeaegsest kunstipoliitikast. Töökarjäär algas Rahvusarhiivis valvuri ametist, hiljem töötasin publitseerimistalituse juhatajana ja projektijuhina lähiajaloo uurimiskeskuses. Edasi viisid huvid mind muinsuste juurde, töötasin sel alal nii Pärnus, Viljandis kui Kuressaares. Muuseumipisiku sain 2011. a, kui kureerisin näitust Eesti Ajaloomuuseumis „Pärandatud maastikud. Nõukogudeaegne militaarpärand Saaremaal“. Viimased kuus kuud olen olnud Saaremaa muuseumi juht.
AG: Kuidas läheb Kuressaare lossil?
RV: Kuressaare lossil läheb paremini, kui kunagi varem. Loss on hoolega kindlustatud ning kui vaenlasel suurekaliibrilisi kahureid ega piiramistorne kasutada pole, peab piiramisele tükk aega vastu. Nüüd saame ka tuuliku, mis kaitsjatele leivajahu jahvatab, oma lossi õllevaru on ka olemas, nii et vaatame julgelt tulevikku.
AG: Kas vaimud ikka rändavad ringi?
RV: Sel suvel pole justkui näinud, aga on olnud ka palav ilm ja palju külastajaid, mis vaimudele tõenäoliselt ei meeldi. Eks vaimgi taha puhata. Talvel loodame jälle trehvata.
AG: Kuidas eristub Kuressaare loss teistest muuseumidest, mõisatest või teistest olulistest hoonetest?
RV: Vaadake pilti, siis saate aru! Kuressaare kindlus on erakordselt hästi restaureeritud, suur, esinduslik, Kuressaare sümbol.
AG: Laiendaksin nüüd teemad muuseumidele üldisemalt.Kas muuseumid võivad olla ka ülerestaureeritud, muudetud liiga „europäraseks?“ Kus läheb sinu jaoks piir originaalitunnetuse ja digiüledoosi vahel?
RV: Muidugi! Ülerestaureerimine on lihtne. Samas ei tohi unustada, et ka restaureerimisel on oma ajalugu ja erinevatel ajastutel on olnud au sees erinevad restaureerimiskontseptsioonid ja trendid. Nii on ka Kuressaare loss näinud erinevaid aegu. Üks esimesi suuremaid restaureerimistöid toimus 19. sajandi algul, mil varemetesse jäänud lossile pandi peale katus. Tollal leidis loss kasutust laopindade ja töökodadena. 20. sajandi alguses, kui loss anti rüütelkonna kasutusse, hävis ehitustööde käigus päris palju keskaegset materjali. Lossi kasutati rüütelkonna esindusruumidena, aga ka muuseum toodi sel ajal lossi ruumidesse. Järgmine suurem restaureerimine oli 1980. aastatel. Toonane restaureerimispraktika üritas taastada keskaega, kahjuks tihti oletuste najal. 1980. aastate keskpaigast pärinevad ka praegused püsinäitused. Kõige teaduspõhisem restaureerimine toimus mõned aastad tagasi, kui konserveeriti ja restaureeriti kogu kindlustuste süsteem konvendihoone ümber. Restaureerimistöödele eelnenud ehitusarheoloogilised uuringud muutsid oluliselt ka varasemat Kalvi Aluve poolt väljakäidud linnuse kujunemise lugu.
AG: Aga muuseumides kõik need lisatud ekraanid... Kui palju sobib moodne tehnoloogia vanadesse hoonetesse? Kui palju peaks jätma ruumi ettekujutlustele ja fantaasiale, kui palju vaja „puust-ja-punaseks“ teha?
RV: Muuseum on üks tähtsamaid ajaloo eksponeerijaid ja visualiseerijaid. Kuidas seda kõige kõnekamalt teha, on olnud põhiküsimus muuseumimaailmas aastaid. Muuseum ei saa ega tohi suurema elamuse nimel leiutada uut ajalookäsitlust, vaid see peab olema võimalikult ehe. See on n-ö muuseumi usalduse küsimus, mis teeb muuseumist ka teaduskeskuse.
Kuid pole kahtlust, et muuseumid muutuvad. Üha vähem kohtab ekspositsioone, mis on üles ehitatud kronoloogilise printsiibi alusel. Palju rohkem leiame temaatilisi käsitlusi. Muuseumides domineerinud vitriinkapid on jäänud minevikku. Muuseumid püüavad külastajat suhtlema, lugusid jutustama, aktiivselt kaasa mõtlema panna. Aktuaalsel teemal ja hästi tehtud näitus kõnetab kindlasti. Võtmeks ongi „kõnelev muuseum“.
Selge on ka see, et mõned arengud on ummikteed, aga kui eksida kartes uut ei proovi, ei toimu arengut üldse. Muidugi pole vaja muutumist muutumise pärast, vaid kindla eesmärgi suunas. Tehnoloogia on vahend, mitte eesmärk omaette ning seda ei tohi üle hinnata. Eks me kõik ole kohanud muuseumides mittetöötavaid ekraane.
Vahest parimad lahendused on seal, kus uus ja vana on tasakaalus. Täpsemalt – kus ehe, ajastutruu elamus antakse edasi nüüdisaegsete, tänapäeva inimesi kõnetavate vahendite ja meetoditega. Kus hariduslik eesmärk ja sisu pole maksnud lõivu elamuse ja emotsiooni ees. Kus ruum toetab ekspositsiooni ja vastupidi.
On üks vana seksistlik ütlemine, et tagant gümnaasium, eest muuseum. Muuseum peaks olema vastupidi – tagant muuseum, eest gümnaasium. See tähendab, et hea eksponeeringu taga peavad olema põhiväärtused.
AG: Missugused on probleemid muuseumide puhul?
RV: Hea ekspositsioon vajab pühendumist ja aega, paraku ka raha. Viimase nappus, et mitte öelda puudumine, on olnud heade näituste loomisel kaikaks kodaras. Siit edasi minnes võiks küsida, kuidas on ajaloopärandi elushoidmise ja edasikandmisega igapäevasel tasandil. Olgu tegu traditsioonide või erinevate teadmiste ja praktikatega. Jällegi, sõltub. Näen inimesi, kes on võtnud selle südameasjaks ning teinud väga palju, et traditsioonid ja praktikad säiliksid.
AG: Ja nüüd paar traditsioonilist küsimust.
Mida ootad metsaülikoolilt? Mida oled sellest varem kuulnud?
RV: Eelkõige kohtumist huvitavate inimestega. Metsaülikoolist olen kuulnud, et seal käivad ägedad inimesed ja on toredad korraldajad.
AG: Mis ettekanne endal plaanis? Mis annab tunde, et käik Kanadasse läks asja ette?
RV: Räägin muuseumidest ja Eesti pärandikultuurist ning mälupoliitikast laiemalt. Miks seda vaja on, miks on meile meie identiteet eriti globaliseerumisajal tähtis. Kui saan huvitavat tagasisidet, huvitavaid kontakte ja ideesid ning kui neid mingil määral õnnestub ka endal edasi anda, siis ongi käik asja eest.
