Millegipärast lähevad mõtted algaval 2004. aastal rahvariiete juurde. On see tingitud lähenevast Eesti Vabariigi aastapäevast küünlakuus või järgmisel suvel Tallinnas toimuvast laulupeost või koguni naaberriigi Läti pealinnas Riias peetavast Estost, pole päris selge.
Eesti rahvariie naise või mehe seljas on alati kohane nii seltskondlikul kui perekondlikul üritusel või tähtpäeval, kui tahetakse rõhutada sündmuse pidulikkust. Sellepärast on mõistetav, miks EV presidendi kutsel Estonia teatrimajja vabariigi aastapäeva pidulikule vastuvõtule seisab: frakk või tume ülikond, rahvariided.
Meeste osa rahvariiete kandmisel on olnud palju tagasihoidlikum võrreldes naistega. Tavaliselt aetakse läbi valge särgi, sõle ja tumedate pükstega. Kui kantakse kübarat, siis ei teata, kas seda jätta siseruumides pähe või hoida käes. On tehtud mõlemat pidi Estonia saalides Tallinnas. Oleme näinud filmides, et Ameerika kauboil on kübar alati peas — sees või väljas. Eesti mees on aga harjunud tuppa astudes mütsi peast võtma.
Eesti rahvarõival väljaspool kodumaad on olnud suur välispoliitiline mõju ja seda eesti naise seljas. Vabariigi aastapäevi tähistavatel aktustel, märgukirjade üleandmisel kohalikele ja reisivaile riigijuhtidele, Põhja-Ameerikas Ottawa Parlamendimäel ja Washingtoni kuluaarides, Euroopa ja Austraalia pealinnades on ajalehtede fotoreporterid otsinud pildistamiseks rahvarõivais eesti naisi. Need fotod on ilmunud sadades väljaannetes üle maailma.
Kuid rahvarõivas on pakkunud rõõmu ka meile endile. Ennesõjaaegses Eestis ei tehtud erilist propagandat rahvarõivaste valmistamiseks või kandmiseks, vähemalt mitte igas maakonnas. Koolis, kus mina õppisin (poisid ja tüdrukud koos) ei olnud rahvatantsurühma. Ei mäleta, et kellelgi oleks olnud rahvarõivaid või neid oleks mingil üritusel kantud, nagu teeb seda juba aastaid Toronto eesti täienduskoolide pere, kaasa arvatud õpetajad. Ilus komme on kandunud koolist ka mujale, näiteks gaidlusse. Nii mõnelgi pidulikul juhul vahetavad gaiditüdrukud oma vormi rahvarõivaste vastu, isegu suvekuumuses peetavais laagreis. Eestikeelses saates Telepeegel kannab teadustaja oma ema kihelkonna rahvariideid, mis ta vahetab sama saate lõpus välja isa kihelkonna rahvarõivaste vastu. Teatavasti on üldiselt eesti rahvariiete geograafiliseks piiriks enamikul juhtudel kihelkond, kuigi räägitakse ka Saare- ja Hiiumaa või Põhja- ja Lõuna-Eesti või Setu rahvariietest.
Enne Eesti okupeerimist N. Liidu poolt oli meil riiklik propagandatalitus, kodumajanduskoda ja viimase juures rahvarõivaste komitee. 1938.a. üldlaulupeoks Tallinnas anti välja Eesti Rahva Muuseumi kirjastusel suur värvitrükis pilditahvlitega raamat „Eesti rahvarõivad“, autoriks Helmi Kurrik, mille 4000 eksemplari müüdi läbi mõne nädalaga. Teine trükk ilmus juunikuus 1938 ja kolmas pagulasajastul Rootsis 1979.a. Rahvariideid kandsid laulupidudel paljud koorid ja tantsupidudel loomulikult kõik rahvatantsijad.
Rahvariie muutus eesti naise peoriietuseks paguluses rahvuslikel tähtpäevil ja seda ilma erilise propagandata. Ajendiks oli tõenäoliselt tahe olla vaimses ühenduses esiemadega Eesti kihelkondades. Tõele au andes peab siiski tunnistama, et rahvarõivaste populaarsuse tõstmisele aitasid kaasa mõned organisatsioonid. Kanadas väärib esikoha kindlasti Eesti Etnograafia Ring, kes on levitanud rõivaste valmistamisoskusi kodusel teel. Edasi Eesti Invaliide Toetav Naisring, mõned meie laulukoorid, rahvatantsijad, maakondlik liikumine, eesti gaidlus ja teised.
Aastate jooksul on olnud võimalus näha pruuti (ja ka peigmeest) rahvarõivas. Rahvuslikel tähtpäevil on alati olnud rahvariiete kandjaid publiku hulgas. Ka isiklike sündmuste tähistamisel on perekonnas olevad rahvariided leidnud kandmist nii täiskasvanute kui laste poolt. Estod ja välismaal peetud laulupeod ilma rahvariieteta — mõeldamatu, eks ole? Kokkuvõttes võiksime rahvarõivaste kandmist väljaspool kodumaad nimetada väliseestlase uhkuseks — fenomen, mida varem ei tuntud.
Mis on juhtunud kodumaal? Ka seal kanti rahvariideid nõukogude korra ajal. Tavaliselt asutused ja koorid lasksid oma esinejaile valmistada ühesugused rahvariided, et saavutada ühtlast väljanägemist. Maakondlik ja kihelkondlik päritolu polnud oluline, nagu see on alati olnud Välis-Eestis. Populaarsed olid näiteks Muhu lühike kahar ja Mustjala pikk seelik.
Kihnu saare naised kandsid aastaringselt punaseid villaseid seelikuid ja sitsipluusi või kampsunit. Setudel oli lisaks rahvarõivaile esiemadelt päritud rikkalik hõbeehete kogu, mis pole tundmatu ka Välis-Eestis, kuigi setusid ei tea siin elavat. Ennesõjaaegses Eestis kandsid igapäevaste toimetuste juures rahvarõivaid veel eestirootslased. Mäletan, kui Haapsalu ajaleht saatis mind Vormsi saarele, et sealsest elust kirjutada. Oli üllatav näha põllule mineva sõnnikuvankri kõrval kõndimas eesti keelt halvasti valdavat rootsi näitsikut mustas plisseeritud seelikus ja kirjus pluusis samasuguse pearätiga. Hobuse juhtimise kõrval suutis ta alati sukka kududa.
Mõne kuu pärast Eestis toimuva laulupeo eel on kodumaal juttu rahvariiete korralikust kandmisest. Pastelde asemel soovitatakse linnatänaval kanda tumedat värvi kingi. Pastlad kuluvad kiiresti läbi. Seal on sama häda, mis meil siin: moodne naine tahab olla palja peaga. Rahvarõivas vajab aga peakatet — alati. Ka meestel. Tüdrukuil lubatakse kanda maa- või kunstlilledest peapärga. Tantsijailt nõutakse alusseeliku kandmist. Naise rahvariiete seeliku villane ja pluusi linane materjal on raskesti korrashoitavad, reisidel kortsuvad, soojas kliimas, nagu Austraalias, ebapraktilised. Tänapäevaste sünteetiliste kangaste kasutamine pole kooskõlas rahvariiete arenemislooga, kuigi keegi ei tea, millisest sajandist pärit rahvariideid tuleb lugeda õigeteks. Emad õmblevad lastele vähendatud koopiaid täiskasvanute rahvariietest, mida võib näha ka Toronto lasteaia moenäitustel. Võimalik, et lastemood rahvariiete osas oli erinev täiskasvanuist. Kasutamist leiavad ka stiliseeritud rahvarõivaste sugemeil valmistatud riided. Nende kandjaid kohtab eesti kogukonnas Kanadas. Kodumaal oli see vormiriietuseks vähemalt ühe tuntud kohviku teenistujaskonnale. Rahvariiete juurde kuuluvaid ehteid, eriti sõlgi ja kaelakette (setu kett) kantakse erariietel.
Võime uhkust tunda nii välis- kui kodumaal oma rahvarõivaste ilu üle. Nende kandjad, meie naissugu igas vanuses, väärib meie kõigi lugupidamist.
Eesti naine ja rahvarõivas
Arvamus
TRENDING
