Eesti rahvariie naise või mehe seljas on alati kohane nii seltskondlikul kui perekondlikul üritusel või tähtpäeval, kui tahetakse rõhutada sündmuse pidulikkust. Sellepärast on mõistetav, miks EV presidendi kutsel Estonia teatrimajja vabariigi aastapäeva pidulikule vastuvõtule seisab: frakk või tume ülikond, rahvariided.
Meeste osa rahvariiete kandmisel on olnud palju tagasihoidlikum võrreldes naistega. Tavaliselt aetakse läbi valge särgi, sõle ja tumedate pükstega. Kui kantakse kübarat, siis ei teata, kas seda jätta siseruumides pähe või hoida käes. On tehtud mõlemat pidi Estonia saalides Tallinnas. Oleme näinud filmides, et Ameerika kauboil on kübar alati peas — sees või väljas. Eesti mees on aga harjunud tuppa astudes mütsi peast võtma.
Eesti rahvarõival väljaspool kodumaad on olnud suur välispoliitiline mõju ja seda eesti naise seljas. Vabariigi aastapäevi tähistavatel aktustel, märgukirjade üleandmisel kohalikele ja reisivaile riigijuhtidele, Põhja-Ameerikas Ottawa Parlamendimäel ja Washingtoni kuluaarides, Euroopa ja Austraalia pealinnades on ajalehtede fotoreporterid otsinud pildistamiseks rahvarõivais eesti naisi. Need fotod on ilmunud sadades väljaannetes üle maailma.
Kuid rahvarõivas on pakkunud rõõmu ka meile endile. Ennesõjaaegses Eestis ei tehtud erilist propagandat rahvarõivaste valmistamiseks või kandmiseks, vähemalt mitte igas maakonnas. Koolis, kus mina õppisin (poisid ja tüdrukud koos) ei olnud rahvatantsurühma. Ei mäleta, et kellelgi oleks olnud rahvarõivaid või neid oleks mingil üritusel kantud, nagu teeb seda juba aastaid Toronto eesti täienduskoolide pere, kaasa arvatud õpetajad. Ilus komme on kandunud koolist ka mujale, näiteks gaidlusse. Nii mõnelgi pidulikul juhul vahetavad gaiditüdrukud oma vormi rahvarõivaste vastu, isegu suvekuumuses peetavais laagreis. Eestikeelses saates Telepeegel kannab teadustaja oma ema kihelkonna rahvariideid, mis ta vahetab sama saate lõpus välja isa kihelkonna rahvarõivaste vastu. Teatavasti on üldiselt eesti rahvariiete geograafiliseks piiriks enamikul juhtudel kihelkond, kuigi räägitakse ka Saare- ja Hiiumaa või Põhja- ja Lõuna-Eesti või Setu rahvariietest.
Rahvariie muutus eesti naise peoriietuseks paguluses rahvuslikel tähtpäevil ja seda ilma erilise propagandata. Ajendiks oli tõenäoliselt tahe olla vaimses ühenduses esiemadega Eesti kihelkondades. Tõele au andes peab siiski tunnistama, et rahvarõivaste populaarsuse tõstmisele aitasid kaasa mõned organisatsioonid. Kanadas väärib esikoha kindlasti Eesti Etnograafia Ring, kes on levitanud rõivaste valmistamisoskusi kodusel teel. Edasi Eesti Invaliide Toetav Naisring, mõned meie laulukoorid, rahvatantsijad, maakondlik liikumine, eesti gaidlus ja teised.
Aastate jooksul on olnud võimalus näha pruuti (ja ka peigmeest) rahvarõivas. Rahvuslikel tähtpäevil on alati olnud rahvariiete kandjaid publiku hulgas. Ka isiklike sündmuste tähistamisel on perekonnas olevad rahvariided leidnud kandmist nii täiskasvanute kui laste poolt. Estod ja välismaal peetud laulupeod ilma rahvariieteta — mõeldamatu, eks ole? Kokkuvõttes võiksime rahvarõivaste kandmist väljaspool kodumaad nimetada väliseestlase uhkuseks — fenomen, mida varem ei tuntud.
Mis on juhtunud kodumaal? Ka seal kanti rahvariideid nõukogude korra ajal. Tavaliselt asutused ja koorid lasksid oma esinejaile valmistada ühesugused rahvariided, et saavutada ühtlast väljanägemist. Maakondlik ja kihelkondlik päritolu polnud oluline, nagu see on alati olnud Välis-Eestis. Populaarsed olid näiteks Muhu lühike kahar ja Mustjala pikk seelik.
Kihnu saare naised kandsid aastaringselt punaseid villaseid seelikuid ja sitsipluusi või kampsunit. Setudel oli lisaks rahvarõivaile esiemadelt päritud rikkalik hõbeehete kogu, mis pole tundmatu ka Välis-Eestis, kuigi setusid ei tea siin elavat. Ennesõjaaegses Eestis kandsid igapäevaste toimetuste juures rahvarõivaid veel eestirootslased. Mäletan, kui Haapsalu ajaleht saatis mind Vormsi saarele, et sealsest elust kirjutada. Oli üllatav näha põllule mineva sõnnikuvankri kõrval kõndimas eesti keelt halvasti valdavat rootsi näitsikut mustas plisseeritud seelikus ja kirjus pluusis samasuguse pearätiga. Hobuse juhtimise kõrval suutis ta alati sukka kududa.
Võime uhkust tunda nii välis- kui kodumaal oma rahvarõivaste ilu üle. Nende kandjad, meie naissugu igas vanuses, väärib meie kõigi lugupidamist.