Tänapäeva üks väljapaistvamaid sotsiaalpoliitika teoreetikuid Gösta Esping Andersen on öelnud, et kõige võimsamaks 20. sajandi lääne tsivilisatsiooni muutumist põhjustanud jõuks on olnud naiste püüdlused saavutada meestega võrdseid valikuvabadusi ning eneseteostusvõimalusi. Kuidas on muutunud naiste roll viimase kümne aasta jooksul? Üleminekuperioodi sotsialistlikust ühiskonnast kapitalistlikule on käsitletud Eestis mitmest vaatevinklist, kuid soorollide muutumine kui üks demokraatia arengu aspekte on muu taustal võrdlemisi vähest tähelepanu pälvinud. Lääne ühiskonnas on juba aastakümneid pööratud tähelepanu inimõiguste küsimusele, sealhulgas naiste ja meeste võrdsele võimalusele oma vaimseid ressursse realiseerida ning võrdsel määral ühiskonnaelu korraldamises kaasa rääkida. Postsotsialistlikes maades on viimase aastakümne jooksul võetud omaks mitmeid läänelikke mõttemalle, paljusid neist pimesi ja kontekstivabalt, kuid sugude võrdsuse ideed on tekitanud palju vastakaid arvamusi. Miks see nii on? Pool sajandit totalitaarse riigivõimu all elanud eestlane ei oma ettekujutust oma elementaarsetegi õiguste tegelikust olemusest, rääkimata siis õiguste laiematest aspektidest nagu inimõigused. Demokraatliku ühiskonna lühike ajalugu Eestis ei ole andnud võimalust õigusteadlikkuse arenemiseks ja praktiseerimiseks. Ajalooline kogemus on sisendanud hirmu, et õiguste eest võitlemine tähendab valitsevale võimule vastuhakkamist ja see omakorda karistust. See hirm ja sajandeid kehtinud patriarhaalne perekonnamudel väljendub avaliku arvamusena, et naisõiguslus on üksnes vanatüdrukute pärusmaa, kelle eesmärgiks on võidelda õnnelike perekonnasuhete vastu. Sageli väidetakse, et postsotsialistlikud maad ei vaja naisõigluse ideid just selle võrdse ühiskonna kogemuse tõttu. Siiski tuleb möönda, et toonane perekonnamudel jäi ikkagi patriarhaalseks — naiste osalus poliitikas ei suurenenud ja roll perekonnas ei muutunud. Seda kinnitab ka näiteks ärkamisajale järgnenud reaktsioon, mille tulemusena paljud „ikkest vabanenud“ naised koduseks jäid ja ülalpeetavaks muutusid. Koolis asendati tüdrukute tsiviilkaitsetunnid käsitööga, algas naisteajakirjanduse võidukäik, populaarseks muutusid iludusvõistlused, rahvusliikumise sildi all viidi läbi edukas lastesaamiskampaania. Sisuliselt taastati ühiskondlikku elukorraldust selle ettekujutuse järgi elust, mis oli enne Teist maailmasõda pooleli jäänud, deklareerides muuhulgas, et lõpuks ometi on naistel võimalus realiseerida end nii, nagu neile looduse poolt ette nähtud. Sellises kultuurilis-poliitilises kontekstis taasasutati ka Naiskodukaitse. Taasasutamise vaimsus oli kantud sõjaeelse organisatsiooni põhimõtetest, mis rõhutasid traditsioonilist naiserolli ja naise kohta patriarhaalses ühiskonnas. Taasiseseisvumise vaimustuses ei osatud aga ette näha asjaolu, et jõudmaks järele läänemaailmale, tekib uue ühiskonna arenedes ka vajadus uute ideede järele. Viimase kümne aasta jooksul on Eesti andnud maailma avalikkusele järjest enam teada, et soovib poliitilises ja majanduslikus plaanis järgida lääne eeskuju. Seetõttu tuleb hakata omaks võtma ka euroopalikke sotsiaalpoliitilisi põhimõtteid. 1990. aastate alguses sai laiema diskussiooni osaliseks ka naisõiguslus. Avalik arvamus neid ideid ei toetanud, sest seda seostati nõukogude ajaga ning kõike, mis seostus inimeste mõtteis endise riigikorraga, peeti taunitavaks. Ka on noores ühiskonnas on inimestel olnud liiga palju tegemist elementaarsemate toimetulekuprobleemidega. Kuid seoses elatustaseme tõusuga on paljudel tekkinud võimalus võtta seisukoht ka põhimõttelistes asjades. Tegelikult tingivad mitmed selged faktid muutusi patriarhaatlikus ühiskondlikus mõtlemises. Esiteks, Eesti naised on keskmiselt parema haridusega, kuid töötavad vähemtasustatud ning madalamatel positsioonidel kui mehed. Teiseks, iive on madal, mis näitab, et naised on perekonnaprobleemidega üksi jäetud ning tunnevad liiga suurt vastutust oma topeltkoormuse ees ja hoiduvad järglaste planeerimisest. Läänemaailmas praktiseeritav ühiskonnamudel väidab, et naised ja mehed on küll erinevad, kuid see ei õigusta nende ebavõrdset sotsiaalset positsiooni. Tänasel perekonnal on kaks toitjat, nagu ka kaks järglaste ja kodu eest hoolitsejat. Tänane ühiskond koosneb võrdväärsetest kodanikest, kel on võrdsed õigused ja võimalused eneseteostusele vastavalt igaühe võimetele, ning võrdsel määral vastutust. Riigikogu poolt 1996. aastal heakskiidetud „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundades“ on märgitud, et Eesti kui väikeriik saab tõhusa riigikaitse üles ehitada ainult kõiki oma ressursse kasutades ehk siis totaalkaitse printsiipe järgides. Seda enam, et 20. sajandi tehnoloogiliste saavutuste tõttu on piir rinde ja tagala vahel hägustumas. Vähe sellest, üha teravamalt on esile kerkimas uus sõja liik — terrorism, massiterrorism, mis on otseselt suunatud tsiviilelanikkonna vastu. Tihti on mainitud naisi tagalakindlustajatena, kuid praeguses maailmaolukorras on tagala sama ohtlik ja spetsiaalset ettevalmistust nõudev paik. Seega, kas saab olla mingeid aktsepteeritavaid põhjusi naiste eemaldumisel või eemaldamisel riigikaitsest? Põhjusi kohustuste puudumiseks? Olukorra lahendaks meeste ja naiste võrdne riigikaitsekohustus. Ehk võiks sõjaväekohusluse vasteks pakkuda tsiviilteenistust? Ühtset, kõigile sobivat mudelit on inimeste individuaalsete omaduste — nii füüsiliste kui vaimsete — tõttu võimatu leida ja seetõttu peame mõttekamaks naiste riigikaitsekohusluse sees jätta avatuks alternatiivid: muuta tunnustatuks ja loomulikuks naiste osalemine sõjaväelises ajateenistuses, kuid samas eeldada naiste kandvalt osalt tsiviilteenistuse läbimist. ANNE MUST (Lühendatud ajakirjast „Kaitse Kodu“ nr. 5, 2001)

Eestlased Eestis

TRENDING