Sellest on nüüd möödas 61 aastat, kui mitmed Torontosse „maandunud“ Eesti Naisüliõpilaste Seltsi (ENÜS) liikmed esimest korda pärast kodumaalt põgenemist kokku tulid ja tõsiselt Seltsi tegevuse jätkamisele mõtlema hakkasid. Juba olid uued kodud loodud ja siinsesse ühiskonda hakatud sisse elama ja ning naised, kes olid juba Tartus ENÜS-iga liitunud, hakkasid igatsema vana tuttava akadeemilise kamraadlikkuse järele.

Algatatud mõte sai teoks aasta hiljem, kui 15 liiget tulid kokku vil! Laine Pandi kodus 17. novembril 1951 Seltsi 40. aastapäeva tähistamiseks. Sel kokkutulekul sai alguse ENÜSi Toronto Koondis.

Juba Toronto Koondise „Tartu kaader“ oli grupp tähelepanuväärseid, tugevaid naisi. Üle aastate on aga Koondisega liitunud veel paljusid tublisid, võimekaid eesti naisi, kes on andnud suuri panuseid eesti ühiskonnale Torontos ja mujal.

Nii oli meie Koondis üks tugevamaid toetajaid Tartu College’i ja Akadeemilise Kodu ehitamisel ning loomisel ning Eesti Õppetooli asutamisel Toronto ülikoolis; samuti on Metsaülikool ja AABS saanud kaaluka panuse Koondise liikmetelt, AKEN’i projektid on korda läinud paljude meie liikmete kaasabil ning Jõekääru Suvekodu ja EstDocs ei toimuks mitte nii edukalt Seltsi liikmete ettevõtlikkuseta -
ja see on ainult üks väike osa, kaugeltki kõiki tegevusi ei saa ruumipuudusel loetleda. Momendil paneme õlga alla - nii tugevasti kui suudame - VEMU arenemisele ja ehitamisele.

Ka individuaalselt on Selts esindatud paljudel aladel: arstiteadus, haridus, kunst, eesti keel ja kirjandus ning palju muud. Oleme jaganud stipendiume ja toetusi noortele edasiõppivatele naistele nii siin kui Eestis ja väga uhkelt „annetanud“ ühe tõelise eesti kirjanduse professori, dr Tiina Kirsi isegi Eestisse. Samuti on mitmed liikmed oma erialade spetsialistid, olnud aktiivsed nende erialade uuesti
ülesehitamisel Eestis. „Kus häda näed laita, seal tule ja aita“ võiks peaaegu olla üks meie motodest. Ja kuigi individualism on olnud meile auasjaks, valisime siiski 1980-ndatel aastatel ENÜSi märgiga valge üliõpilasmütsi oma ühtekuuluvuse tunnuseks ja oleme seda valikuliselt kandnud tähtsatel juhtudel.

Pilk Toronto koondise sisetegevusse annab hea pildi meie liikmete laialdastest huvidest ja ekspertiisist. Omavahelistel koosviibimistel oleme arutanud kirjandust ja luulet, kuulanud ettekandeid eesti rahvakultuurist, maailma kunstist ja kultuurist ning arhitektuurist, arutanud päevaküsimusi nagu haridus, tervis, naisõigus, ühiskonna probleemid Eestis ja mujal; oleme jaganud muljeid oma välismaa-reisidest ja tööalalistest kogemustest, aga samal ajal pole ka unustanud vanas Tartu vaimus tehtavat cantust ja teatrit ning oleme hoogsalt kaasa löönud naisorganisatsioonide-vahelistel küünlapäeva koosviibimistel juba üle 50 aasta.

60 aastat on pikk aeg ja selle aja jooksul on mõndagi juhtunud. Tähtsaim kõigest on loomulikult Eesti taasvabanemine 1991. a ja ENÜSi taasasutamine Tartus, mis toimus juba novembris1988. Esimestel aastatel peale „uuestisündi“ oli Tartu „emaseltsil“ loomulikult palju abi vaja. Oli ju rahvuslik akadeemiline elu okupatsiooni ajal nii vaimselt kui materiaalselt laastatud. Toronto koondis abistas nagu oskas ja suutis in corpore kui ka üksikliikmete panustega. Ja näe - aastate jooksul on olukord normaliseerunud ja Toronto koondis võib nüüd olla uhke oma tugevale ja teguvõimsale Tartu „õele“.

Allakirjutanu oma mälestused Toronto koondise elust on väga soojad. Astusin Seltsi 1950. aastal Stockholmis. Kuna Selts oli esimene, kes hakkas uusi liikmeid vastu võtma ja mul oli sõpru, kes ühinesid ja kaasa kutsusid, oli otsus loomulik. Pole kunagi kahetsenud, sest esimesest tutvumisest alates on Selts pakkunud mulle just sellist intellektuaalset akadeemilist õhkkonda ja õelikkust, kui olen soovinud.

Nüüd tagasivaates leian, et juba see otsus - edasi tegutseda - oli hea näide ENÜSi liikmete otsustus- ja teovõimest ajal, kui teised naisüliõpilasorganisatsioonid olid ikka veel „varjusurmas“.

Abiellusin ja kui me 1952. aastal Kanadasse emigreerusime, jäid õpingud pooleli. Loomulikult soovisin neid Kanadas jätkata, mis ka õnnestus 1954. aastast alates. Selle aja peale olid aga Toronto koondise liikmed juba kuulnud, et üks Stockholmi noorliige on Torontosse asunud, juhatuse liige Jeannette Beck-Anton otsis mind üles ja 1953. a, Seltsi aastapäeva koosolekul, võeti mind vastu Toronto koondise tegevliikmeks.

Esimesed aastad Kanadas olid rasked ja kohutavalt töised, nagu väga paljudel minu põlvkonnast. Uues ühiskonnas kannakinnitamine, õpingud, perekond, oma praksise alustamine - aga Selts hõlmas ja toetas.

Üks soojemaid mälestusi on sellest, kuidas seltsiõed Jeannette Becki kodus enne minu teise lapse sündi mulle „shower’i“ korraldasid. Mul polnud sellisest kombest aimugi ja kui ma 1956. a sügisel koos 4-aastase tütrekese Piretiga olin kutsutud Jeannette’i juurde lihtsalt „kohvile“, oli üllatus suur ja täielik. Sestsamast väikesest Piretist sai ka hiljem Seltsi liige, samuti kui ta nooremast õest Liisist.

Üle aastate on Seltsi liikmete hulgas tekkinud ja arenenud hulk sõprussidemeid, mõned neist eriti soojad ja püsivad. Üks oli Jeannette Anton, keda ma mõned nädalad enne tema surma 2011. a. suvel veel haiglas külastasin ja kelle terane vaim ja huumorimeel veel kõrges vanuses haigevoodiski esile vilksatasid. Teisigi häid, usaldatavaid sõpru nagu Leenu Kasari ja Silva Meema, pole enam meie ridades. Aga hiljuti pühitsesime Laine Pandi, selle parima ja armsaima sõbra ja mu tütre Liisi ristiema, 100. sünnipäeva, ja Laine on veel heas „võitlusvormis“. Suur, suur tänu Sulle, Laine, üle kõigi nende aastate nii lahkelt jagatud südamliku abi ja sõpruse eest!

Nii võiksin nimetada veel paljusid, kellega kohtumist Seltsi koosolekutel alati ootan ja kelle vaatekohtade ning arvamistega arvestan. On lõpmata hea kokku saada arukate eesti naistega, nii omavanuste kui ka noorematega, kellega saad vabalt vestelda ja mõtteid vahetada, kel on individuaalsed arusaamad ja seisukohad elu ja sündmuste kohta, mida nad ei karda sinuga jagada, aga kes samal ajal suhtuvad ka täie arusaamise ja tolerantsusega sinu võimalikult erinevatesse vaadetesse. Eesti Naisüliõpilaste Seltsi tuntud individualism on väga kõrgelt hinnatav!

Elu kõige kiirematel päevadel ei olnud alati võimalik Seltsi elust osa võtta, rääkimata sellesse süvenemisest, aga seda enam väärtustan pensionipõlves Seltsi õhkkonda, sidemeid ja sõprusi. Kui nüüd uuesti valiksin, kas ja missuguse naisüliõpilaste organisatsiooniga ma ühineksin, oleks see ENÜS, vahetult ja juba väga teadlikult. Rändan suure uhkuse ja innuga Tartusse pühitsema meie väärika ENÜS’i 100 aasta juubelit 18. - 20. novembril.

Märkmed: