Immo Mihkelson, Galway, Dublin, Postimees

Vana Euroopa viimane kontsert lõppes Galways pisut enne südaööd. Oli reede, Eestis näitas kell juba teist öötundi. Iiri lääneranniku sadamalinn võõrustas ELi astuva Eesti kultuuridelegatsiooni. Kokku oli võõrustajalinnu Iirimaal kümme, iga liituja päralt üks.


Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel esitasid Galway Püha Nicolause kirikus Kreegi, Tüüri ja Pärdi muusikat. Esitus oli kirgas ja harras. Suurepärane kõla meie Nigulistega suuruse poolest võrreldavas pühakojas lisas muusikale palju.

Kontsert, millest Iiri kultuurikanal Lyric FM tegi ülekande, oli üks selliseid muusikasündmusi, millest osasaamine on iga muusikasõbra unistus. Mõnesajapealine iiri publik väljendas oma vaimustust intelligentse lärmakusega.

Samal teemal:


Eesti istutas end euroliitu (3)




Sümboolse nimega «Vana Euroopa viimast kontserti» võib pidada kulminatsiooniks Eesti kultuuriministeeriumi korraldatud dessandil Iirimaale, kus viidi kaheks päevaks kohale neli muusikakollektiivi – lisaks koorile ja orkestrile ka Kukerpillid ja Hedvig Hansoni grupp.

Viimane esines Bray jazzifestivalil, kus peaesinejaks oli trompetist Tomasz Stanko. Trummar Tanel Runeni sõnul oli paarisajapealise publiku reageering harvanähtavalt tormiline. Tagatipuks tegi Iiri televisioon laupäeval õhtul Hedvigi ja kitarrist Andre Maakeriga otse-eetrisse saatelõigu.

Nädal enne kirjeldatud kirikukontserti näidati Galway kultuurikeskuses filmi «Nimed marmortahvlil» ja Cuirti kirjandusfestivali külaline oli Jaan Kaplinski. 8. maini on linna kunstikeskuses Eesti, Ungari ja Sloveenia kunstnike näitus.

Pubides keerutas plaate diskor Meelis Meri ning Eesti Kooriühingu esimees Aarne Saluveer õpetas nädala vältel Galway noortele, kuidas laulda eesti rahvaviise ja Veljo Tormise laule.

Ka kahe kirjaniku kujuteldavat kohtumist kirjeldav teos – Tartu Vildede kuju koopia – ilmus Galway kesklinna liitumispidustuste raames.

Möödujate reaktsioonid Tiiu Kirsipuu pronkskujudele olid samamoodi erinevad, kuid üldiselt sõbralikud. Seisatuti, uudistati põgusalt ja võeti teadmine tolerantselt omaks. Vanaproua Dublinist aga märkis, et Oscar Wilde on ju tema kodulinlane ja küsis irooniaga hääles, kas see Eduard oli tema boyfriend.


Kuidas jätta jälgi


1. mail olid kammerkoor ja orkester koos Kaljustega juba Dublini Püha Patricku katedraalis. Eesti muusikakollektiivide esimene kontsert Uues Euroopas läks pisut üle kändude.

Pärdi suurteose «Te Deum» tarvis ei saadudki tööle võimendusaparatuuri, et kuuldavale tuua helilooja poolt partituuri kirjutatud tuuleharfi helid. Suure ja sopilise ruumi akustika neelas endasse osa muusika peentest nüanssidest. Tunda andis muusikute neljatunnine bussisõit Dublinisse.

Tänavalt kostsid kirikusse, Pärdi muusika pühalike helide taustale, riigipäid saatvate politseieskortide huilged. Paar kilomeetrit eemal, Merroni väljakul toimuval suurel 28 riiki tutvustaval kultuurilaadal musitseerisid sagimise sees täpselt samal ajal Kukerpillid.

Liitumispidustuste melu nii Dublinis kui mujal Iirimaal polnud küll euroopalikke mastaape arvestades grandioosne, kuid kohalikus mõõtkavas suur. Üksiksündmused ja pisikesed hääled sulandusid kirjususse lihtsalt ära. Riigid püüdsid endast märku anda.

Oma mätta otsast vaadatuna näis aga, et «Vana Euroopa viimane kontsert» Galways võiks vabalt olla märgiliselt oluline. Pealegi võimendas seda raadioeeter.

Helides kohtusid Euroopa kultuuritraditsioon ja ühe ääremaa vaatenurk, läbi aja kanduv igavikulisus ja üks omamoodi optimism. (PM)

Märkmed: