Kõige rikkamas, kõige väiksemas ja kõige läänelikumas Balti riigis on ministrid kolmekümnesed ja eliit alles äsja kooli lõpetanud, antakse teada Eestist kui “täiesti uuest riigist”.
29-aastased justiits- ja kultuuriminister, 36-aastane välisminister, 37-aastane peaminister, loetletakse Eesti poliitilise eliidi esindajate uskumatuna näivaid vanuseid.
Noorusihalus Eesti poliitikas paistab välisvaatlejatele kui traditsioon juba Eesti taasiseseisvumisest peale, mil Euroopa Parlamendi turvamehed keelasid ebalevalt sissepääsu noorukesel bandel, keda vedas tollane peaminister Mart Laar. 10 aastat hiljem on see grupp asendatud uute ja veel nooremate tegelastega.
Sund rutule
Selge on see, et prantsuse konservatiivset laadi poliitilises kultuuris oleks selletaoline välkkiire karjäärilend ettekujutamatu, mis seletab ka ära, kui imekspandav selline nähtus kohalikule elanikule võib tunduda. Jalutades mööda valitsuse koridore, nähes 23- ja 24-aastaseid nõunikke ja püüdes end uskuma panna, et need “30-nesed polüglotid” on tõesti ministrid, ning kujutades neid ette istumas kõrvuti Chiraci, Blairi ja Schröderiga, väidab ajakirjanik olevat sunnitud end aeg-ajalt näpistama.
Kogu artikli vältel püütaksegi välja uurida, mida asjaosalised ise, samuti nende mees- ja naiskonnad sellisest tendentsist arvavad. Urmas Paet (29) õigustab end väitega, et nõukogude võimu tõttu kaotasid eestlased 50 aastat, mistõttu on normaalne, et nüüd ollakse sunnitud kiirustama. “Inimesed on siin harjunud nägema noori võimul. Ning eeskätt näevad nad tulemusi. See on meie põlvkond, kes on riigi taas liikvele saanud,” väidab minister.
Opositsiooni esindaja Evelyn Sepp (31) aga leiab, et leidub ka inimesi, kes juhtiva nooruse upsakusega kuidagi päri ei ole. “Vanemad kui 50-aastased leiavad, et noored on liigselt soositud. Peale nooruseelise on neil ka oma ameti eesõigused,” sõnastab oma arvamuse “noorteprobleemi” kohta Keskerakonna pressiesindaja.
Siiski leiab artikkel sellele nähtusele ka konkreetseid seletusi, nagu näiteks justiitsministeeriumis nõutav Euroopa õiguse tundmine, mida hakati õpetama alles pärast 1992. aastat, ning teistel aladel vajalikud spetsiifilised teadmised ja oskused, mida on vaid väga noortel ja kes seega kohe ka vastutusrikastele kohtadele kutsutakse.
Ning noorte kõrglennule leitakse Elle’is ka legitiimne alus. Nimelt ei tähenda noorus Eesti puhul tingimata kogenematust, väidab ajakiri. Enamikul noortel ministritel on juba tublisti töiseid aastaid seljataga. Näiteks Kristiina Ojuland oli Eesti esindaja Euroopa Parlamendis juba 1994. aastal, kui ta oli 26-aastane, ning Ken-Marti Vaher alustas oma poliitilist tegevust 17-aastaselt.
Noorte poliitikute tööpäevade detailsed kirjeldused kisuvad siiski ka veidi irooniliseks, jättes Eesti riigivalitsemisest mulje kui lapsemänguga sarnanevast. Näiteks justiitsminister Ken-Marti Vaheril kannul joostes on ajakirjanik meie ette toonud tema tiheda töögraafiku, kuhu mahuvad nii kohtumine sõjaveteranidega, lõuna ülimoodsas restoranis techno-muusika saatel, juriidilised vaidlused, korvpallitrennid kui ka järele vaatamine noortele naistele. Ja kõike seda tehakse ülima kiirusega – kuni parlamendi komisjonisaali tõtates ununeb ministril kaasas olevate välismaalaste tutvustamine, mis tekitab komisjoniliikmetes segadust ja ärritatust. See on üks näide, kuidas võib hooletult rikkuda nõutud käitumiskoodeksit ehk miskit, mille kinnistumine tulebki vaid aastatega. Ministri üldine kiiruselembus ja ka autoroolis kiiruseületamine leiavad samuti äramärkimist.
Lisatakse, et kiiruseületamine oleks talle võinud ministrikoha maksma minna. “Riigis, kus reeglite tagamist ja austamist peetakse enesestmõistetavaks, ei jäänud palju puudu, et see kõrvalehüpe oleks provotseerinud üleriigilise skandaali,” kirjutab Elle.
Kristiina Ojulandi kohta saame teada, et ta oli 25-aastane, kui esimest korda jogurtit sõi, samuti muudest raskustest nõukogude ajal, kontrastist praeguse eluga.
Artikkel toob välja väidetava Eesti kaheks lõhenemise tendentsi. “See on riik, mis nagu pealinn Tallinn on silmanähtavalt toretsev, oma täielikult restaureeritud vanalinna ja ultramodernsete ehitistega, mida tärkab kui seeni. Rikas, kuid kaheks lõhestunud riik. Esimene Eesti jalutab viimase moe järgi rõivastunult ‰ikkide restoranide ja suhsibaaride vahet, samas kui teine vegeteerib Lõuna- ja Lääne-Eesti maapiirkondades, vaevu äraelamist võimaldavate sissetulekutega,” kirjeldatakse Eesti sotsiaalprobleeme.
Referendumi ajal tegid prantsuse ajakirjanikud ka oma rahvaküsitluse ning selgus, et jah-hääletajate peamiseks argumendiks on Venemaa-hirm.
Kadri Ibrus, Pariis
Eesti Päevaleht