Esimene saun
Kotkajärve idakallast, eemal supelrandadest kutsutakse Sissikülaks. Sellest ka sauna nimi. Mõte sauna ehitamiseks on sama vana kui Kotkajärve ise. Tegudeni jõuti siiski alles pärast mitmel viisil raha kogumist 1956.a., kui vanaskautide pere Raudhabemed peremeeste Imant Meieri ja Ervin Milveku juhtimisel alustasid sauna püstitamisega. Abiks olid skaudisõbrad ja mõned vanemskaudid Lembitu Nuiameeste perest.
Peale kahe kohapeal raiutud alustala ja ahju vundamendi kivide tuli kõik ehitusmaterjal seljas kanda järve ühelt kaldalt teisele. Ainult vähesel määral oli võimalik kasutada parvetamist üle vee. Materjali kohaletoomine oligi kõige raskem osa sauna ehitamisest, kuigi tunti puudust ka elektrivooluga töötavatest tööriistadest. Kotkajärvel ei olnud elektriliini. Kuid saun sai valmis ja teenis paljude laagrite ja talgute vajadusi ihupuhtuse eest hoolitsemisel 35 aastat.
Teine saun
Ükski asi pole maailmas igavene. Saun vajas pidevat korrastamist, mida Raudhabemete pere tegi hoolega aastast aastasse. 1990.a. leiti, et kulumise märke näitav ja põhjalikku remonti vajav saun tuleb asendada uuega. Aeg oli teinud oma töö. Ka Raudhabemete endi peres oli toimunud põlvkondade vahetus. Toonased noored ehitajad olid vahepeal jõudnud vanaisade seisusesse. Uue sauna ehitamise organiseerimise ja tööde läbiviimise võttis endale pere liige Pearu Tamm. Raha materjali ostuks kogus pere kirjamees Raffi Moks. Eesti ühiskond tuli heldekäeliselt appi.
Ehitustöödel osales üle kuuekümne inimese, nende hulgas pereemad köögis Ingrid Kütti juhtimisel, hoolitsedes talguliste kõhumurede eest. Võrreldes esimese sauna ehitamisega 35 aastat tagasi algeliste tööriistadega kasutati nüüd moodasid vahendeid. Vaheaastail oli Kotkajärvele toodud elektriliin.
Saun valmis rekordilise ajaga — kolme nädalaga. Töötati peamiselt nädalalõppudel. Kahjuks suri teine saun kiiresti, langedes 1999.a. ühe augustikuus toimunud laagri ajal tuleroaks. Kui tuld märgati ja kohalik tuletõrje kohale jõudis, ei olnud enam midagi päästa. Saunas üksinda olnud kodumaa külaline nskm. Aune Suve suutis krahmata sauna külalisraamatu ja välja joosta, kuid ohverdas tulele oma seljariided. Tänutäheks selle kangelasteo eest osteti Aunele Torontos uus garderoob.
Vaevalt olid maatasa põlenud saunavaremed jahtunud, kui kohale ilmus töövägi koristustöödeks. Raudhabemed kutsusid kokku erakorralise koosoleku, mis otsustas kohe alustada uue sauna püstitamisega, kuna aasta hiljem pidi esto2000 raames peetama Kotkajärvel maailmalaager. Sauna ehitamise toimkonda valiti Pearu Tamm, Raffi Moks, Henn Kurvits ja Riki Tae.
Jälle tuli appi eesti ühiskond, kust laekus korjandusel 26,961.40 dollarit, millele lisandus summa kindlustusseltsilt. Saadud summad võimaldasid tasuta talgutöö juures parimate materjalide kasutamist ja sauna pindala suurendamist. Saun tehti nii tulekindlaks kui võimalik.
Töö edenes kiiresti. Kõik panid käed külge. Näiteks Floridas elav raudhabe Erkki Taada kuuldes sauna põlemisest, lendas kohale ja jäi ehitustöödele pikemaks ajaks. Mikk Jõgi tegi elektritöö. Camp Bordenis keeleõppel viibivad Eesti Kaitseväe ohvitserid kodumaalt olid alalised talgulised nädalalõppudel. Gaiderkogu annetas saunamööbli. Henn Kurvitsa töökojast saadi stiilipärased saunauksed. Ümbrus puhastati Milvi ja Silvia Loite poolt.
Ehitustööde käigus juhtus kahjuks kurb õnnetus: raudhabe Margus Tae sõitis ühe tööpäeva lõpus materjale kohale toonud maasturiga kogemata üle kalju ja sai raskelt vigastada. Sissiküla kolmas saun pühitseti gaidide-skautide maailmalaagris 2000.a. suvel E.E.L.K. peapiiskopi raudhabe skm. Udo Petersoo poolt.
Käesolevat artiklit kirjutades mõtlesin kõikide saunade ehitajate peale, ka neile, kes on juba tähtede taga. Minu mälestuste kohaselt tegelesid kolme sauna ehitamisega raudhabe Raffi Moks, endised nuiamehed Jaan Lepp ja Kulno Veskoja ning nende ridade kirjutaja. Ka Kulno pole enam elavate kirjas.