Meestel oli kaotuse põhjuseks enneaegsed surmad, naiste puhul elu jooksul põetud haigused. Tervisekaotuse põhjustajate esirinnas on südameveresoonkonna haigused ja kasvajad, järgnevad surmavad vigastused ja luu- ja lihashaigused, mis halvendavad väga tõsiselt haigete elukvaliteeti.
Ajakiri Universitas Tartuensis avaldas intervjuu Taavi Laiga. Novaator avaldab selle lühendatult.
Missugune on kõige parem viis rahvastiku tervise mõõtmiseks?
Tervisepoliitika, riigi arengu ja võimekuse seisukohast on viimastel aastatel oluliseks muutunud summaarsed tervisenäitajad, mille eesmärk on teadvustada kahju, mida haigused ühiskonnale toovad. Viimasel paaril aastakümnel kõige levinum ning ka minu doktoritöös kasutatud lähenemine põhineb haiguskoormuse ehk tervisekaotuse metoodikal. See tähendab, et kokku arvestatakse enneaegsest suremusest ja elu jooksul vähenenud elukvaliteedist tingitud ajakaotus.
Seeläbi näeme rahvastiku tasemel, kui palju eluaastaid on kaduma läinud ning saame aimu sellest, kui palju rohkem oleks inimesed võinud ideaalse tervise korral panustada nii oma eraellu kui ka riigi ja ühiskonna arendamisesse tervikuna. Oleks vale öelda, et see on kõige parem või ainuke viis rahvastiku tervise mõõtmiseks, aga summaarsed tervisenäitajad annavad lisavaate, mida suremuse ja haigestumuse näitajad eraldi võetuna ei võimalda.
Ehk siis tervise hindamisel pole tähtis mitte see, millal inimene sureb, kuivõrd just aktiivsed eluaastad?
Jah, need aastad, mida ta kasutada saab. See, millal inimene sureb, on ka loomulikult oluline. Tähtis on meie enda ideaalnägemus sellest, kui kaua inimene üldse võiks elada. Mina oma töös olen enneaegsete surmade tõttu kaotatud eluaastate arvutamiseks kasutanud Eesti keskmist vanuse- ja soospetsiifilist eeldatavat eluiga. Kui meie ühiskonnas oleks ühine kokkulepe ja eesmärk, et kõik inimesed võiksid elada saja-aastaseks, siis võiks tervisekaotust arvutada näiteks sellisest ideaalist lähtuvalt.