Mõne kuu jooksul loodi Eesti rahvuslaste baasil Päästekomitee, kellel olid sidemed Soomega ja kes hakkas tegutsema Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise nimel. Eesmärk, mis saavutati alles 20. augustil 1991 ja mis viis N. Liidu lagunemiseni detsembris 1991.
Tollase vastupanu käivitajateks olid esmalt üksikud teisitimõtlejad, misjärel loodi juba rahva algatusel Eesti Komitee ja Rahvarinne ning ühiselt pandigi võbisema võitmatuna tundunud impeeriumi alustalad. Sellele järgnesid taasiseseisvunud Eestis esimesed vabad Riigikogu valimised 1992. Nende valimistega panid hääletanud aluse nii enda kui ka järeltulevate põlvede heaolu kindlustamisele, aga ka riikliku julgeoleku tagamisele, mh. NATO ja Euroopa Liiduga (EL) ühinemisele. See oli kahtlemata arukas otsus, millesse suhtuvad austusega meie järeltulijadki.
Nüüd oleme praktiliselt juba NATOs, ehkki kergelt see ei tulnud, kuna N. Liit pidas Eestit, Lätit ja Leedut oma geopoliitilisi plaane silmas pidades ikka veel Moskva mõjusfääri kuuluvateks riikideks. Kuid see oma aja ära elanud ja agressiivne Moskva poliitika kolme Balti riigi suhtes oli juba ette määratud ajaloo prügikasti, millest sai lõpuks aru ka Venemaa ise ja tema presidentki.
On „siililegi selge“, et Venemaa püüab nüüd teha oma parima selleks, et vähemalt ühes kaotatud Balti riigis — nimelt Eestis — veeretada kõikvõimalikke takistusi ELiga ühinemise teele. Sel eesmärgil on aktiivselt tegutsemas Kremli legaalne ja illegaalne agentuur.
Hiljuti Tartus toimunud Keskerakonna kongressil püüdis selle partei juht võrrelda ELi Nõukogude Liiduga. Arvatavasti mäletab ta veel, kuidas N. Liit kritiseeris 1973. a. järjekordset Euroopa Ühisturu (tänane EL) laienemist, mil sellega liitusid Inglismaa, Taani ja Iirimaa. Omaaegne nõukogude propogandamasin nimetas seda laienemist järjekordseks „Lääne imperialistide sepitsuseks“ jne. Kui N. Liit ei suutnud oma võimu tipus 1973.a. takistada ELi järjekordset laienemist, siis praegune Venemaa ei suuda seda ammugi.
Meenutagem, et Eesti vabanes lõplikult okupatsioonivägedest 31. augustil 1994, mil Venemaa oli sunnitud välja viima oma viimased väeriismed Eestist.
Juba 1995.a. esitas Eesti avalduse ELiga ühinemiseks; sellekohaseid läbirääkimisi alustati 1998 ja 17. aprillil 2003 kirjutas Eesti alla ühinemisleppele. See näitab Eesti rahva tublidust — nii lühikese ajaga jõuti sedavõrd olulise eesmärgi saavutamiseni ning nüüd on jäänud vaid veel läbi viia rahvahääletus ELiga ühinemise küsimuses.
Ma tean, et eestlased on arukad ja teevad õige valiku, nii et uuenevas ja ühinenud Euroopas olla võrdväärne teiste riikide hulgas, tegutsedes samade ELi seaduste alusel.
Ei pruugi ka muretseda eesti keele ja kultuuri saatuse pärast, kuna eesti keel muutub liitumise järel üheks ametlikuks Euroopa Liidu keeleks 21 keele hulgas. Kultuuri edendamiseks saab Eesti ELilt aga rohkem raha.
Toon siinjuures ühe näite. Kui 1986.a. toimus ELi järjekordne laienemine ning liikmeskonda võeti Kreeka, Hispaania ja Portugal, siis oli nendes riikides elatustase madalam kui Eestis 1991. aastal. Aga vaadake, kuhu need riigid on tänaseks jõudnud oma elatustaseme poolest! Selles osas võib neid võrrelda ELi vanemate liikmesriikidega. Ma usun, et Eesti saavutab sellise elatustaseme isegi märksa kiiremini.
Ühinedes ELiga oleme ka ühises passisüsteemis, kus pole vaja enam sissesõiduviisasid, sh. ka Ameerika Ühendriikidesse.
Käesolevas kirjutises on toodud ainult mõned faktid, mis räägivad selle kasuks, et öelda „jah“ eeloleval rahvahääletusel ELiga ühinemiseks.