*
Giacomo Puccini ooper „Manon Lescaut“ kuulub ooperiklassika kullafondi. Ometi toodi see „Estonias“ lavale alles esimest korda. Tundub, et Andrejs Žagars lavastas selle ooperi eelkõige Aile Asszonyi’le mõeldes, sest meie sopran säras Manoni osas nagu rahvusvahelist klassi primadonna. Ja seda igas mõttes - nii vokaali kui näitlejameisterlikkust silmas pidades. Ja mis kõige toredam, Asszonyi ei säranud üksinda, vaid kogu solistide ansambel oli igati tasemel.
Traagiline duett ooperi lõpuosas, kus Asszonyi’le sekundeeris tenor Mart Madiste, pani sõna otseses mõttes hinge kinni. Pärast pikka vaikusepausi plahvatanud aplausitorm tunnustas teatriime - võib-olla lausa uue ajastu sündi meie esindusooperis.
Teatriime saab sündida vaid siis, kui kõik detailid on paigas ja ühtegi nõrka lüli pole segamas.
Žagars tuli oma koduteatri Läti Rahvusooperi tegijatega kindla peale välja – lavakujundus-kunstnik Renate Lorence, kostüümikunstnik Kristina Pasternaka ja koreograaf Elita Bukovska. Abijõuks valgustuskunstnik Kevin Wyn Jones Inglismaalt ja meie dirigent Arvo Volmer. Tahtmata kedagi ekstra esile tõsta, nimetaksin siin tunnustavalt kõiki etenduses osalenud lauljaid – Rauno Elp, Mart Laur, Oliver Kuusik, Märt Jakobson, Aleksander Arder, Juuli Lill, Roman Chervinko ja Jan Oja. Usun, et see lavastus oli kõigile mõnes mõttes hüpe uude kvaliteeti
Puccini ooperile täiesti vastandlik Märt-Matis Lille ooper „Armastajad ja kelmid“ toodi publiku ette Toompeal Ungern-Sternbergi endise linnapalee intiimses saalis. Libretistiks meie oma kirjanik Jan Kaus. Kammerooperi määratluski oli omapärane - ilmalik müsteerium. Libreto aluseks olid Tallinna vanalinnaga seotud legendid, mida esitas võrratu näitleja Nero Urke. Teos oli loodud konkreetselt selle saali jaoks. Mängiti kõikide detailidega - öise vanalinna kohale avaneva palkoni-uksega, müstiliste varjudega kamina kohal kõrguvates peeglites jne. Oli nii tuntud lugude äratundmisrõõmu kui üllatavaid puänte ja mõttekäike. Kohati oli tunne, et see on Jan Kausi näidend, millele on muusika kirjutanud helilooja Märt-Matis Lill. Sõnalisel osal oli niivõrd mõjuv osakaal. Lille muusika oli kohati, ilmselt teadlikult, sõna otseses mõttes teksti illustreerijaks — näiteks ukse avamisel imiteeriti pillidel uksekääksu või jälgiti näitleja teksti müstiliste helide tekitamise saatel. Barokkansambli Corelli Consort muusikud nautisid täie rinnaga müsteeriumi esitust. Kuna muusikud olid vaatajatele hästi ligidal, siis mõjusid nad tummade näitlejatena. Nende näod olid niivõrd ilmekad, kui nad Nero Urke jutustatud lugudele kaasa elasid.
Nagu heale kunstiteosele kohane, sai siingi nii nalja kui pisaraid poetada. Tulemus oli suurepärane ja mina isiklikult jään põnevusega ootama, millal Märt-Matis Lill mõne suure ooperiga suurele lavale jõuab. Võib-olla on võimalik talle tähtajaks anda uue Estonia avamine Tallinna Linnahallis. See põnev hoone annab juba arhitektuurselt põnevaid ooperi-lahendusi. Kujutan ette, kuidas ooperi tegelased saabuvad merelt tuledes särava purjekaga ja esimene vaatus toimub Linnahalli katusel. Vaatajate jaoks on istumiseks aga ehitatud eraldi konstruktsioonid veidi eemale ja teatrikatusest kõrgemale. Eesti ajalugu on täis suurejoonelisi ajaloosündmusi. Eesti kirjanikel on võimalik libretode ainest ammutada lõpmatult. Jaan Kross ja Eduard Tubin võtsid sellest vaid väikese osa.