Eesti on väga väike ja avatud majandus. Sellise riigi haavatavus üleilmsest kriisist sõltub välisvõla suurusest, maksebilansi tasakaalust ja ekspordist. Viimased aspektid töötasid Eesti kasuks. Meie välisvõlg oli väiksem kui enamikul arenenud riikidel (98% SKTst) 2011. a), valitsuse võlg oli üks väiksemaid maailmas – 6% SKTst. Kuigi jooksevkonto oli kriisi alguses negatiivne, kompenseeris seda välisraha sissevool. Mis eksporti puutub, siis Eesti ei ekspordi peaasjalikult mitte toormaterjali vaid tööstustoodangut ja teenuseid. Sellest tulenevalt sõltus Eesti väljumine kriisist eelkõige struktuursetest kohandumisprotsessidest.
Lisaks sõltub igasugune kriisist väljumine valitsuse poliitikast. Alates 1970. aastatest valitseb selles küsimuses oluline dilemma. 1936. aastast prevaleerinud Keynes’i filosoofia postuleeris – kogunõudluse defitsiiti peavad kompenseerima valitsuse kulutused. Valitsus peab süstima majandusse uut raha, mis elavdab majandust. Chicago koolkond ja Milton Friedman seadsid kuuekümnendatel sellise poliitika kahtluse alla.
Margaret Thatcheri ja Ronald Reagani poliitika 1980ndatel tõestas, et erinevalt Keynes’ist on majanduse elavdajad maksude ja valitsuse kärped. Situatsioon 21. sajandi alguses on erinev selle tõttu, et enamik arenenud riikide valitsusi on juhtinud oma riigid sügavasse võlakriisi, mis on pidevate eelarvedefitsiitide tagajärg. Viimaseid on oluliselt süvendanud kriisiaegsed ülikallid päästepaketid.
Valitsuse väärt otsused
Just selles kontekstis tuleb hinnata Eesti Vabariigi valitsuse kriisiaegseid otsuseid. Dilemma austerlaste koolkonna ja keinsistide soovituste vahel tuleneb eesti majanduspoliitilise mudeli iseloomust. Kuigi Eestis oli keskpank olemas, valitsusele laenu ta ei andnud. Ühtlasi puudus Eestis kontroll raha pakkumise, intressimäära ja vahetuskursi üle. Eesti Pank sai buumi ajal tõsta vaid kommertspankade kohustusliku reservi määra. Ja seda ta ka tegi – meil tõsteti reservimäär 15%-le sellal kui eurotsoonis oli määraks 2%. Välismaised pangad pumpasid Eestisse tohutustes kogustes laenuraha, mis küttis tagant tarbimis- ja kinnisvarabuumi. Teisalt aitasid välispangad lahendada likviidsusprobleemi kriisi puhkedes.
Veel üht majanduspoliitilist nüanssi tuleb kriisi juhtimise hindamisel silmas pidada. Valuutakomitee lõi eeltingimused ka fiskaalpoliitikaks. Valitsus on kohustatud pidevalt planeerima tasakaalus eelarvet. Lihtsalt selleks, et välistada laenuvõtmise vajadus. Ühtlasi tähendas see vajadust planeerida valitsuse tulusid ja kulusid võimalikult täpselt. Ülesandega saadi enam-vähem hakkama 1997. aasta Aasia finantskriisi ja 1998. aasta Venemaa kriisi ajal.
Järgnenud kolme aasta eelarve oli enam-vähem tasakaalus, järgnes muljetavaldav pluss kiire kasvu aastatel – 2006. aastal moodustas eelarveülejääk 2,6% SKTst. Kriisieelsel 2007. aastal oli ülejääk 2,4%. Kuigi valitsus kogus reserve, tehti vigu kõigil tasanditel alates majapidamistest (laenatud tarbimine oli laialdaselt aktsepteeritav) ja lõpetades investorite ja avaliku sektoriga. Ülekuumenenud tööturul kasvasid palgad nagu ka indekseeritud pensionid.
Oluline viga tehti 2008. aasta sügisel. Samal aastal oli majandus juba kukkunud kolm kvartalit järjest. Neljanda kvartali miinus oli 9,7% võrreldes aastatagusega. Lehman Brotheris pankrot oli juba käivitanud üleilmse finantskriisi. Sellegipoolest hääletas riigikogu jõulude ajal eelarvet arvestades 3,6%-lise majanduskasvuga. Valitsuse tuludeks 2009. aastal planeeriti 97,8 miljardit krooni, kuludeks 98,5 miljardit. Reaalsus oli 14,1% majanduslangust.
Pidu oli täies hoos ja reaalsustaju oli kadunud. Ning see juhtus just enne eurounistuse täitumist. Kord me olime juba läbi kukkunud – 2007. aastal. Tookordseks “veaks” oli liiga kõrge inflatsioon, mis tulenes liiga kiirest majanduskasvust. Nüüd ähvardas uus oht – eelarvetasakaalu tingimus. Hiljem selgus, et tegelikult oli riigikassa tühi. Eesti oli küll kogunud reserve, kuid mitte piisavalt. Eestit ootas Läti ja Kreeka saatus.
Ühtlasi võib öelda, et kasinusmeetmed olid ette kirjutatud Eesti majandusmudeli ja euroeelse liitumissituatsiooni poolt. Põhilised sammud, mis astuti, olid – tõsteti makse ilma eelarvekulusid tõstmata, kärbiti avalikku sektorit, müüdi riigi vara ja kasutati reserve. Maksude ja SKT suhe kasvas Eestis aastatel 2008–2009 3,8%, samal ajal kui valitsuse kulud kasvasid vaid 0,4%. Enamik Euroopa riike kasvatas samal ajal kulusid ja alandas makse, mis viis võla kasvuni.
Otsus Eesti eurotsooniga ühinemise kohta langetati 2010. aasta juunis võttes arvesse 2009. aasta andmeid. Kuna inflatsiooni kriteerium lahenes iseenesest kriisi käigus, osutus määravaks eelarvedefitsiidi kriteerium. 2009. aasta defitsiit oli 2%. See tähendas, et eestlased võisid 1. jaanuaril 2011 tähistada euro saabumist. Tegelik eelarvetasakaal saavutati siiski alles 2010. aasta detsembris.
Märkimist väärib ka avaliku sektori kulutuste kärbe, seda enam, et viimased olid buumiaastatel kasvanud ennaktempos. 2009. aasta kulukärbe oli kokku 15,5%.
Asi aetud devalveerimiseta
Eesti kohandumisprotsessile on iseloomulik see, et see toimus ilma devalveerimiseta. Asjaolu, mis ei mahu paljude Krugmani-taoliste lääne spetsialistide pähe. Loomulikult oli devalveerimine just euroga liitumise eel ka välistatud. Eestis osutus võimalikuks nn sisemise devalveerimise tee – tootmiskulude alandamine, palkade kärped, hõive kahandamine ja tootmisefektiivsuse tõus. Eesti tööturg osutus paindlikumaks kui enamikus Lääne-Euroopa riikides. Töölepingu seadust muudeti “leebemaks” just kriisi alguses – augustis 2009. Eesti miinimumpalk on üks madalamaid Euroopas – 278 eurot (2011). Kreekas oli see samal ajal 863 eurot, Suurbritannias 1139 eurot ja Prantsusmaal 1365 eurot. Kõik see aitas taastada Eesti ekspordi konkurentsivõimet. Ekspordi kriisieelne tase ületati juba 2010. aastal.
Eesti kogemus tõestab, et kriisist saab väljuda ka valitsuse kulusid kärpides, mitte tõstes. Muu maailma võlakriisi taustal omandab see kogemus erilise väärtuse. Ka täna vaevleb Euroopa dilemma eest – kärped või majanduskasv. Sisuliselt seistakse lõhkise küna eest. Olemasolev võlg sunniks justkui kärpima, majanduskasv (mis oleks vajalik võla vähendamiseks) innustab aga juurde laenama (mis süvendab võlakriisi veelgi). Euroopa jaoks täna häid lahendusi ei paista olevat. Millegipärast on tänased keinsistid oma ebajumalalt õppinud vaid poole – languse faasis on valitsuse sekkumise ja kulude kasv õigustatud. Samal ajal unustasid nad teise poole – headel aegadel unustasid valitsused end kokku tõmmata.
Laenatud tarbimisele baseeruva vananeva ühiskonna heaolumudel on pöördumatult läbi. Seda nii “sotsialistlikus” Skandinaavias, kokkuhoidlikul Saksamaal kui ka prassivas Kreekas. Iseasi, kas on võimalik rakendada samu lauakombeid Lapimaalt Peloponnesuseni. Sinisilmsed ja lihtsameelsed eurounistajad on oma poliitkorrektsuses tolereerinud süsteemi püsimiseks hädavajalike reeglite rikkumist. Kas iseendale ja teistele valetamine aitab süsteemi päästa, ei ole kindel.
Pisikene ja sotsialismist ning plaanimajandusest poole sajandi jooksul räsitud Eestil on täna Euroopale anda oluline õppetund. Käesolev ei ole mitte kapitalismi, vaid sotsialismi kriis. Nende riikide kriis, kus valitsused on kasvanud liiga suureks, maksukoormus liiga kõrgeks ja bürokraatia istunud kodanikele pähe. “Tagasi kapitalismi!” võiks kõlada üleskutse. Riik peab olema hooliv, aga mitte hoolekandeasutus.
Aga lootus pidi viimasena surema.
Andres Arrak
