Alo Lõhmus, Postimees
«Ikestatud kodumaa seisab meie südameile kõige lähemal,» kirjutasid 1959. aasta 26. märtsil ilmunud Eesti Päevalehe esiknumbris selle toimetajad Juhan Kokla ja Harry H. Puusepp.
Lehe praegune peatoimetaja Ülo Ignats.
Foto: Toomas Sildam
«Selles mõttes tahame tema probleeme ja seal toimuvaid sündmusi ja arenguteid EPLis eriti ulatuslikult käsitleda, avaldades kõiki olulisi informatsioone, mis nõrguvad läbi raudkardina. Sellega täidame ka oma oluliseimat rahvuslikku missioni vabas maailmas – võitlust kommunismi vastu.»
Just säärast programmi suutis leht pikki aastakümneid edukalt järgida. Esialgu oli tegemist Rootsi liberaalse päevalehe Eskilstuna-Kurireni eestikeelse sektsiooniga. Eestlaste koostöö selle lehega algas, kui Stockholmi päevaleht Stckholms-Tidningen oma eestikeelsest kaasandest Stockholms-Tidningen Eestlastele uute sotsiaaldemokraatlike omanike soovil loobus.
Uues lehes Eesti Päevalehe nime saanud väljaanne tõi aga juba esimestes numbrites teateid okupeeritud Eestist.
«Nõukogude võimud on kibedalt ametis uraani-otsingute organiseerimisega okupeeritud kodumaal. Uurimised on kontsentreeritud Sillamäe ümbrusse, millises asulas elab praegu 20 000 elanikku, neist ainult 2000 eestlast,» kirjutati näiteks 1959. aasta 3. aprillil.
Eesti Päevalehe esindaja oli kohal ka Soomes Lappeenrannas peetud maavõistlustel. Lehes ilmus foto sportlastest Toomas Kitsingust ja Heino Tiigist poseerimas dressides kirjaga «Eesti». «Spordidressi «Eestiga» rinnal on lubatud kasutada ainult eriolukorras,» selgitas fotoallkiri, «muidu on rahvusvahelistel võistlustel eestlased tehtud venelasteks ja nende nimedki moonutatud vene alfabeedi kaudu.»
1970. aastal iseseisvus Eesti Päevaleht omaette leheks, ehkki koostöö Eskilstuna-Kurireniga on säilinud siiani. Juhuslikult langes lehe uus start kokku ajaga, kui Rootsi riik hakkas maksma toetust väiksematele ajakirjandusväljaannetele.
Nimelt soovisid nii Rootsi sotsiaaldemokraadid kui ka Keskerakond riigi rahaga turgutada oma kohalikke ajalehti. Kokkulepe pidi avama rahakraani nii sotside linnalehtedele kui ka keskerakondlaste arvukatele lehekestele. Ent sellistele kriteeriumidele vastas ka äsja iseseisvunud Eesti Päevaleht.
«Sotsid ja Keskerakond nuputasid, kuidas Eesti Päevalehele toetust mitte anda, ja leiutasid siis, et eestikeelne ajaleht ei ole Rootsi leht,» meenutab toonane toimetuseliige Alur Reinans.
Tema sõnul kestis vaidlus seitse aastat, enne kui sotsid ja Keskerakond ka neile toetust andma nõustusid. Toetus oli hiiglaslik: miljon krooni aastas. Nüüdseks on summa kasvanud kahe miljoni kroonini.
«See on ju täiesti vaimuhaige toetus maksumaksja seisukohast, kui võrrelda seda summaga, mida leht saab tellimistest,» on Reinans Rootsi riigi helduse üle tänini imestunud.
Nagu ta kirjutab ajakirjas Akadeemia avaldatud artiklis, jätkus rahast nii lehe väljaandmiseks kui muukski.
«Et EPL korjas kokku ja säilitas (ning saatis pikapeale Eestisse) kümneid tuhandeid välismaal ilmunud eestikeelseid raamatuid, et võisime saata Eestisse kopeermasina, kinkida Eestist tulnud fotograafile mingi läätse, mida ta väga tahtis, või palgata lehe arvel inimese, kes tegelikult töötas Eesti Informatsioonibüroole, ei oleks muidugi mitte võimalik olnud ilma selle sotside ja keskerakonna sisuliselt moraalivaba kokkuleppeta,» kirjutas Reinans.
Toetuse maksmise tingimusteks on, et lehel peab olema vähemalt 2000 tellijat. Oma hiilgeaegadel kuni 2900 tellijaga Eesti Päevaleht sellele tingimusele aga enam ei vasta – praegu on tellijaid 1700. Just seetõttu ähvardab lehte Rootsi riigi toetusest ilmajäämine, mis muudab selle trükkimise alates uuest aastast võimatuks.
«Lugejad surevad lihtsalt ära,» nendib peatoimetaja Ülo Ignats. Tema sõnul ei saa selle vastu midagi ette võtta, sest Rootsisse tulevatel noortel ei ole kohalikust elust huvitumiseks aega.
Peatoimetaja sõnul on uuest aastast plaanis jätkata kuukirja vormis. Koos Rootsi Eesti Päevalehega kaob lisaks Rootsi eestlaskonna ajaloole ka suur osa Eesti taasiseseisvumise loost, sest selles protsessis oli lehel mängida oluline roll.
«Kujunes nii välja, et praktiliselt kõik Eesti poliitikajuhid ja kultuuritegelased, kes maailma sõitsid, tegid seda suuremalt jaolt Stockholmi kaudu,» meenutab Ignats huvitavat perioodi.
«Seetõttu olime Eestis toimuvast väga teadlikud. Kui Mart Laar tuli, siis ükskord peatus ta koos naisega nädal aega minu juures ühes toas, kus isegi ei olnud voodit. Ma küsisin, kas ma toon keldrist voodi üles. Ei ole vaja, nad tulevad mattidel väga hästi toime, vastati,» räägib Ignats.
Riigikogu liige Aadu Must meenutab, et infokildude sokutamine EPLi aitas tõmmata teatud teemadele tähelepanu ka Kodu-Eesti ajakirjanduses.
«See leht oli terav ja terane. Intriigiga, kuid samas ei läinud kunagi üle labasuse piiri. Lehel oli hea kaastööliste ring ja mitmekesine fotoarhiiv,» kiidab Must lehte, mille toetuseks ta surus tänavusse riigieelarvesse 300 000 krooni eraldamise tehnika ostmiseks.
Kirjanik Enn Nõu hinnangul jälgitakse Eesti Päevalehte Eestis tänini hoolega. Ent kõige olulisem roll on lehel kanda muidugi Rootsi eestlaste informeerimisel. «Praegu on see leht ainuke sidepidamise vahend neile vanematele eestlastele, kes arvutit ei tunne ja kellel muud ühendust ei ole. Selle lehe lõpp on minu arvates ka Rootsis viibivate eestlaste sidepidamise lõpp. Lehe tähtsus on suur ja kaotus on ränk.»
