Isamaaliit soovib kutsuda sel nädalal kokku kõik erakonnad, et arutada, kas äsja Venemaaga allkirjastatud piirilepingu ratifitseerimisel riigikogus tuleks vastu võtta ka õiguslik deklaratsioon, mis sisaldaks viidet Tartu rahule.

Erakonna esimees Tõnis Lukas väidab, et deklaratsiooni puudumine võib seada kahtluse alla meie riikluse põhialused, justkui Eesti Vabariik oleks tekkinud alles 1991. aastal.

Sama seisukohta väljendas Eesti Päevalehe veebruarikuises arvamusloos ka Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse dotsent Lauri Mälksoo, kes kirjutas, et kui Eesti jätab Venemaaga uue piirilepingu sõlmimisel tegemata ühepoolse deklaratsiooni Tartu rahulepingu edasikehtivuse kohta, minetab see oma kehtivuse. Ja ilmselt tuleb siis muuta ka põhiseadust, mis sisaldab viidet Tartu rahulepingule.

Praeguse võimuliidu poliitikud seostavad Isamaaliidu nõudmist valimiskampaaniaga. Neil võib olla õigus, kuid samas pole valitsuski suutnud avalikkust selgete argumentidega veenda, et mure Tartu rahu kehtivuse lõppemise üle oleks põhjendamatu.


See, et diskussioon, kas Eesti peab vastu võtma ühepoolse deklaratsiooni või mitte, algab alles nüüd, pärast piirilepingu allkirjastamist, on enam kui kummaline. Aega selleks on olnud aastaid. Ja kui ka riigikogu võtaks vastu ühepoolse deklaratsiooni, nagu Isamaaliit soovib, satuks Eesti keerulisse olukorda: on ju Venemaa andnud mõista, et juhul kui Eesti teeb ühepoolse deklaratsiooni, siis Moskva lepingut ei ratifitseeri. Nii jääks Eesti-Vene piirisaaga lõputult kestma: leping on allkirjastatud, aga ratifitseerimata.

Kui Isamaaliidul on õigus, seisab Eesti kahe halva valiku ees. Kui aga võimuparteid väidavad, et Isamaaliidul ei ole õigus, võiksid nad esitada pädeva õigusliku ekspertiisi, mitte aga rääkida valimiskampaaniast.




Eesti Päevaleht

Märkmed: