Juta Vahi oma veinivõistlusel esikoha pälvinud mustsõstraveiniga.
Foto: Ille Grün-Ots
Foto: Ille Grün-Ots
Esikohavein kogus kõige rohkem punkte nii värvi, aroomi kui maitse eest. Juta Vahile läks ka võistluse kolmas koht maasikaveini eest.
Alatskivile ei satu võõras just tihti, kuid Alatskivi loss on tõeline pärl Eesti mõisate hulgas, ehkki selle renoveerimine on alles algusjärgus.
„Kas teil on sinine auto?“ hõikab Juta Vahi telefoni. „Vaadake otse ette, see punases, kes mööda teed kõnnib, olen mina.“ Ongi. Kleenuke poisipeaga naine, auhinnaveini pudel otsapidi kotist paistmas.
Mustsõstrad on ise pistokstest kasvatatud
Koht, kus Juta Vahile veiniauhinna teeninud mustsõstrad kasvavad, on Alatskivi alevikust ca 2 km eemal. „Päiksi küla, Vikerkaare talu,“ tutvustab Juta. 18 aastat tagasi, kui nad abikaasaga talukoha ostsid, oli paigal vaid üksuse number, ei mingit nime. „Nime mõte tuli siis, kui ilus suur vikerkaar kord üle meie maade oli,“ meenutab Juta Vahi.
Vikerkaare talu maadel on 3 ha jagu mustasõstrapõõsaid, pluss vaarikad ja maasikad. Juta näitab uut sorti, millel sügise lähedusest hoolimata veel mõni marigi küljes.
Veini teeb Põllumajandusakadeemia agronoomiharidusega Juta alles viimased 5-6 aastat. Alguses olid Vikerkaare talus maasikad, lastele maiuseks. Siis sigines maasikaid natuke rohkem ja kui maad juurde osteti, tuli otsustada, mida maha panna. Pinnas on sealkandis kehv, vilja ei tasu kasvatada. Marjad näisid kõige paremini sobivat. Just mustsõstar, aga ka maasikas on alles, ja vaarikas. Tasapisi üritatakse veel valge sõstraga.
Kõik Juta Vahi mustasõstrapõõsad on ise pistoksast kasvatatud: „Kui me alustasime, olime ju noored ja vaesed. Osta põõsaid ei jõudnud. Käisime siis ühes istanduses tööd tegemas, saime kõik äralõigutud oksad endale ja neist meie põõsad kasvasidki.“ Juta ütleb, et tegelikult on mustsõstar nagu umbrohi, mis ei hävine: ka algajal peaks vähemalt pooled pistoksad kasvama minema.
Esimese oma veini retsept leiti lehesabast
Marjad lähevad enamikus müügiks. Maasika ja vaarikaga muret pole, need lähevad alati hästi kaubaks. Mustsõstraga teevad aga asja keeruliseks odavad Poola marjad. Need saadakse kätte tõesti odavalt, aga pestitsiidide jääke on seal väga palju. „Eestimaist puhast asja meil veel ei väärtustata,“ on Juta nukker. Ja leiab, et see oleks küll riigijuhtide kohustus kaitsta oma põllumajandust. Tuletab meelde ka viimasel ajal levima hakanud põhimõtet, et toit, mida inimene sööb, peaks olema kasvatatud kuni 80 km raadiuses tema elukohast.
Et aga mustsõstraid oli rikkalikult käes, eks sealt see Juta koduveini mõte tuli. Varem on ta proovinud veini teha õuntest ja ploomidest. „Aga need esimesed katsetused läksid aia taha,“ on ta ise kriitiline.
Esimesed korralikud veinid tulid maasikatest, arvab Juta ise. Retsepti leidis ta kunagi ühest Maalehe sabast: „Selle järgi hakkasin tegema ja olen nüüd selle järgi kohandanud ka mustsõstraveini.“
Selle aasta konkursi võiduvein on mullusest saagist ja kannab aastaarvu 2004. Tegu on päris puhta mustsõstraveiniga. Juta arvab, et võib-olla annab omapärasemat maitset see, et ta ei kipu marju viimseni ükshaaval ära puhastama, mõni saba jääb ikka sisse.
Kõik Juta veinid valmivad naturaalselt kääritades. Ühtegi lisaainet, ka selitusaineid, ta ei kasuta. „Tegelikult me püüame kogu oma elu hakata sättima võimalikult loodussõbralikku ja naturaalsesse suunda,“ ütleb ta.
Veini teeb Juta Vahi ainult enda tarbeks. Müüa pole seda Eesti seaduste järgi lubatud.
Veinivõistlusele Kalev Vapperi julgustusel
Võistlustel pole Juta Vahi oma veinidega varem käinud. Et sel aastal nii läks, on Juta sõnul süüdi Eesti tuntud veinispetsialist Kalev Vapper. „Mees käis kord Alatskivil veiniesitlust tegemas. Läksin ka. Minu jaoks ei olnudki väga oluline see, mida ta oma veinidest räägib. Tahtsin tema arvamust oma veinide kohta. Mul oli kohe mõni pudel kaasa võetud — et äkki proovib. Küsisin ta käest, et kas ta on nii julge inimene? Tema vastu: mis julge, ma olen suisa Vapper. Maitses ja küsis omakorda, et miks ma ei proovi koduveinivõistlusele minna oma veinidega,“ räägib Juta Vahi võistlemise idee tekkimisest. Läks aga nii, et tol aastal, kui Vapper julgust andis, parasjagu üleriigilist veinivõistlust ei toimunud. Eelmisel aastal jäi Juta oma veinidega võistlusele lihtsalt hiljaks. Ta tunnistab, et selgi aastal sai asjal viimasel hetkel sabast kinni.
Veinivõistlus läks aga üliedukalt. Mustsõstravein sai esikoha, maasikavein tunnistati paremuselt kolmandaks. Kokku pakkus Juta Vahi zhüriile mekkimiseks aga tervelt viit eri sorti veini.
Tegelikult Juta Vahi end teab-mis veiniasjatundjaks ei pea. Kuigi kõik saadaolevad asjakohased raamatud on läbi loetud ja internetist kõikvõimalik info kokku korjatud. Üht-teist oskab koduveinist rääkida sellegi poolest: „Koduveini ei tasu pudeliga riiulis väga kaua hoida. Näiteks arooniavein hakkab mingil hetkel algosadeks lagunema ja siis see küll enam väga joodav ei ole. Aga paar aastat seisavad koduveinid kohe päris kindlasti. Õunavein peaks koduveinidest ilmselt kõige kauem kõlblikuna seisma.“
Esialgu Juta pere — abikaasa ja kolm last — Vikerkaare talus veel ei ela, hoopis Alatskivil korteris. Kõike ei saa korraga, teab Juta. Tulevikuplaanid Vikerkaare taluga on tal aga suured. Kevadel käis ta shotlaste korraldatud koolitusel, kus osales 50 edukat maa-ettevõtjat. Koolitusele oli vaja esitada ka oma äri-idee. Juta käis välja nn elatustalu idee. See tähendaks, et Vikerkaare tallu on koondatud kõik oskused, mis perel on. Teisisõnu — marjakasvatus juba on; Juta abikaasa töötab hetkel uksemeistrina, nii on puutöömees omast käest võtta. Juta ise on omal ajal olude sunnil agronoomiametile lisaks õppinud massööriks, ka on tal maniküürija paberid. Vahepealne aasta klienditeenindajana on andnud inimestega suhtlemise oskuse ja kogemuse. Kõige tipuks on nii Juta kui tema abikaasa aktiivsed reikiga tegelejad. „Selline toimiv talu võiks olla nagu vanasti need olid. Kus inimesed on võimelised teenima nii palju, et elad ise ära, koolitad lapsed ja saad endale natuke midagi lubada ka.“