Kui turvaline on Eesti pass? Aeg-ajalt tuleb teateid, et passi täiustatakse ja siis rahustatakse elanikke, et keegi ei pea ennetähtaegselt oma vana passi vahetama hakkama.
Arenevad dokumendid
Sain esimese Eesti passi 1992. aastal. Lasksin sinna kleepida mustvalge foto, sest see oli värvilisest tunduvalt odavam. Tol ajal oli passi tiitelleheks tagakaane sisekülg, mis pidi olema eriti kaasaegne koht selle jaoks. Sinna kleebiti pilt ja trükiti isikuandmed ning kõik see kaeti kilega. Osavad võltsijad olevat suutnud kile eemaldada ja foto teisega asendada.
Passi kehtivusajaks oli kümme aastat. 2002. aastal saingi uue passi. Isiklik kogemus — mitme maa piirivalvurid ei leidnud vana passi tiitellehte üles ja neile tuli see kätte näidata. Nüüd oli tiitelleheks saanud kolmas lehekülg. Foto pidi olema värviline, seda ei kleebitud, vaid trükiti passi. Lisaks kanti pilt veel mingi eritehnoloogia abil väikeste augukestega samale leheküljele.
2002. aastaks oli passist saanud ainult reisidokument. Kodumaiseks kasutamiseks ja nüüd ka Euroopa Liidu sisepiiride ületamiseks on mugavam krediitkaardisuurune ID-kaart. Sellel on sama foto, mis passiski, kuid mustvalgena ja millegipärast teeb see kaardiomaniku vähemalt kakskümmend aastat nooremaks (noore inimese puhul muidugi mitte).
Eesti-sisese isikuttõendava dokumendina on ikka olnud kasutusel ka autojuhiluba. 1995. aastal saadud suurevõitu loal oli foto juba trükituna. Kümme aastat hiljem väljastatud ja Euroopa Liidu sümboolikat kandva krediitkaardisuuruse loa jaoks enam fotot tuua ei olnud vaja. Pilt tehti spetsiaalse automaadiga autoregistrikeskuses ja läks otse arvutisse.
Eesti passe ei trükita kodumaal. Nii peaks turvalisuse eest vastutama ka tootjamaa. Aga väljastajaks on siiski Eesti riik. Turvalisusnõuete pideva karmistumise taga on Ameerika Ühendriikide surve, kes terroriste kartes nõuab oma maale sisenejailt võimalikult võltsimiskindlaid dokumente. Nüüd käib nende täiustamine juba kooskõlas Euroopa Liiduga. Milline on minu järgmine pass 2012. aastal, seda ei ole praegu mõtet ennustada.
Ebaseaduslik passiäri
Shahida Tulaganova suutis hankida endale kakskümmend Euroopa Liidu liikmesriikide passi. Ajalehekuulutuse peale leidis ta koguni diileri, kes laskis talle teha ehtsa, tema pildiga Tshehhi passi!
Nii ei ole Eesti mingi erand. Ilmselt kaotatakse ja varastatakse kõigis riikides passe. Mõni asotsiaalsete eluviisidega inimene võib oma passi ka müüa, seda on juhtunud Eestiski.
Shahida Tulaganoval ajakirjandusliku eksperimendi läbiviimiseks ilmselt raha jätkus. Ühe passi eest maksis ta 250 kuni 1500 naela. Ehtsa Tshehhi passi hinnaks oligi 1500 naela. Küllap oli BBC oma ajakirjaniku seljatagust ka piisavalt kindlustanud, et ta valepassi kasutamise eest vastutama ei peaks.
Dokumente ei kontrollita
Kindlasti on passe üha raskem võltsida. Vähemalt ei saa korraliku tööga hakkama lihtne suli nii-öelda “põlve otsas”. Mõne suurriigi luureteenistuse laboratooriumis saab aga kindlasti soovi korral teha passi, mis tavalise piirivalvuri ära petab.
Tänapäeva pass ei ole siiski enam lihtsalt paber. Dokumendid on kantud vastavatesse registritesse. Varastatud passide andmed registreeritakse Interpolis. Ametnik võib passi ehtsust kontrollida oma arvuti abil. Seda muidugi alati ei tehta, kuigi passid on enamasti masinal loetavad ja aega kuluks vaid mõni sekund.
Küllap usaldas ka Briti piirivalve Euroopa Liidu riigi passiga Euroopa pinnalt tulnud reisijat ja ei pidanud vajalikuks dokumendi kontrollimisega liiga palju vaeva näha. Kahtlust ei tekitanud ka daami välimus, kuigi usbekid erinevad näojoonte poolest brittidest tunduvalt. Aga see ei ole enam Eesti passi turvalisuse küsimus.