Projekt on osa instituudi EL-i laienemise projektist, mida ka euroliit rahastas.
Kirsti Raik, oma raportis te ütlete, et kuna Baltimaad jt. uued EL-i liikmed on oma julgeolekupoliitika rajanud USA-le ja NATO le, on nad euroliidu kaitsepoliitilist koostööd pidanud vähem tähtsaks ja et alles nüüd on hakatud neis riikides pikamööda mõistama EL-i ühise kaitsepoliitika tähtsust.
Murelikuks teeb see, et Eestis ei ole veel piisavalt mõistetud ELi julgeolekupoliitika tähtsust ja võimalusi. Tihti valitseb arusaam, et meile pole EL-i julgeolekupoliitikat vaja, sest see on nagunii nõrk ja ohustab NATO-t. Muidugi on EL-i välis- ja julgeolukupoliitika kujundamisel palju probleeme, liikmesriikidel on oma huvid ja eesmärgid, eriti keerulised on suhted Venemaaga. Kuid EL on viimase 10 aastaga hämmastavalt palju edasi liikunud ja Eesti julgeoleku seisukohast võib euroliidu ühisest välis-ja julgeolekupoliitikast osavõtmine osutuda tulevikus isegi tähtsamaks kui liitumine NATO-ga.
Raportis toote välja, et Venemaa püüab oma territoriaalseid võimupürgimusi endistes N. Liidu riikides kindlustada. Selle suurriigi pürgimused peegelduvad ka Baltimaadele suunatud poliitikas. Euroliidu riikidega suhtleb Venemaa otse kas liidu suurte või talle sõbralike maadega, ta ei aktsepteeri EL-i ühist välispoliitikat. Mida ette võtta?
Euroliidu ühine välispoliitika on Venemaale hirmutav ja ebasoodus. Kui see on nõrk, on tal võimalus liikmesriikide vahelisi lahkarvamusi oma huvides ära kasutada. See on Venemaa tüüpiline käekiri. Paralleele võib tõmmata 1930-ndate aastatega, ka siis püüdis Venemaa teha kõik, et ei sünniks Soome, Baltimaade ja Poola vahel lähedast välipoliitilist koostööd. See pole Venemaale kasulik, kui riigid on omavahel solidaarsed, sest siis on neid raske mõjutada.
Soome välispoliitika on suhetes Venemaaga ettevaatlik ja pragmaatiline, kuid Soomele on samas väga tähtis EL-i ühise Venemaa-poliitika tugevnemine.
Venemaa püüab Eesti ja Läti mainet EL-is nõrgendada vene vähemuse inimõiguste küsimuse kaudu. Mida Eesti peab tegema, et seda laimu takistada?
Eesti peab jätkama sama tööd, mida ta seni üsna edukalt on teinud, st. aktiivselt konkreetsete näidete varal tõestama, kuidas asjad tegelikult on. Eesti peab oskama esile tuua vene vähemuse integratsiooni positiivsed suunad ja esile tõstma neid omi venelasi, kes on juba rohkem eestlased kui venelased. Peab rohkem näitama eeskujusid ja rääkima nendest vene taustaga inimestest, kes osalevad ise mitmesugustes integratsiooniprojektides, kes on riigitööl ja on muidu aktiivsed Eesti elu edendajad.
Kuna Venemaa Soomega suhtleb ja Soomel on väga hea maine Brüsselis, kas Soome võiks olla EL-i maade ja Venemaa vahelistele suhetele sillaehitajaks, nagu mõned Soome poliitikud on pakkunud?
Soome ei saa olla sillaehitajaks Venemaa ja EL-i vahel, kuna Venemaaga sillaehitamiseks pole vaja üksikuid riike, vaid seda peavad tegema Euroopa maad koos läbi ühise Venemaa-poliitika.
Soome ongi ajanud õiget poliitikat ja toetanud EL-i ühist liini. Näitena võib tuua Venemaa soovi saada Soomelt toetust Kaliningradi viisaküsimuse asjus. Oktoobris 2002 kutsus Vene president oma Soome kolleegi Tarja Haloneni kiirvisiidile Peterburi, kohtumise eesmärgiks oli panna Soomet mõju avaldama toonastele Kaliningradi kõnelustele. See kukkus aga läbi, sest Soome polnud nõus vahendajaks hakkama.
Soome peaks koos Balti riikide ja Poolaga tegema tihedat koostööd suhetes EL-i idanaabriga, sest julgeolekupoliitiliselt on neil ühine huvi, et euroliidu idapiir oleks turvaline. Selleks on vaja, et see töö oleks hästi koordineeritud. Ühekaupa tegutsedes ollakse väikesed ja nõrgad.
Soomes on esinenud ka avalikke kirjutisi, kus on tunda „soometumise“ aja retoorikat, stiilis, kas Soomel on mõistlik ujuda koos euroliiduga ja olla solidaarsed baltlastega, kui ELi suhted Venemaaga satuvad raskustesse, nagu nüüd näha on?
Soomlastel on president Kekkoneni ajast kogemus, et ettevaatlik ja Venemaale meelepärane poliitika võib edukas olla. Muidugi on ime, et Soome säilitas tänu sellele poliitikale oma iseseisvuse, kuid nüüd on olukord teine; pole põhjust, et Soome jätkaks president Kekkoneni aegse tarkusega, sest sellest sündiv sõprus püsis kogu aeg noatera peal ja Soome iseseisvus oli pidevalt ohustatud. Nüüd on olukord teine, Soomel on võimalus toetada EL-i ühispoliitika kaudu väikeste riikide iseseisvust.
Milliseks Venemaa ja EL-i suhted kujunevad?
See sõltub eelkõige Venemaast endast, selle sise- ja välispoliitilisest arengust. Euroliidus on sise- ja välispoliitika omavahel tihedalt seotud. Seetõttu on ELile tähtis, et Venemaa liiguks demokraatia suunas. EL-i—Vene suhted on momendil kriisis, kuna suhted on rajatud ühistele väärtustele, kuid Venemaa on viimasel ajal nendest väärtustest selgelt kaugenenud.
Euroliit peab olema Venemaa suhtes ausam ja julgem. Ei tohi unustada, et Venemaa sisepoliitiline areng mõjutab tema välispoliitikat.