Peavoolumeedia surub Konservatiivse Rahvaerakonna aegajalt olukorda, kus tuleb tõestada, et me ei ole kaamelid. Tänases Eesti Ekspressis ilmunud Savisaare tulevikuplaanide üle fantaseeriv artikkel püüab luua seoseid Konservatiivse Rahvaerakonna ja Keskerakonna venemeelse retoorikaga vahel.
Pahatahtlikele spekulatsioonidele polekski põhjust reageerida, aga kahjuks lähtuvad need viimasel ajal Eestis ohtlikult levinud mõttemudelist – kõik need poliitilised jõud, kes Brüsseli käsulaudadele kiidulaulu ei laula, on Putini käsilased ja tuleb Eesti politikast välja tõrjuda. Tõrjumist õigustatakse tihti vajadusega rakendada Eesti riigi suhtes psühholoogilist kaitset.
Pole üllatav, kui vene kaarti kasutab konservatiivide vastu toetajaid kaotav IRL – kui konkurentide mustamiseks muud välja ei mõtle, siis... idanaaber ajab ju ikka eestlasele hirmu nahka. Aga kui Vene hirmul lasevad end eksiteele viia ajakirjanikud ja riigiametnikud, on põhjust häirekella lüüa.
Oma äraspidisel moel täidab just selletaoline primitiivne psühholoogiline kaitse Kremli huve. Kui loobume Putini-hirmu tõttu debatist ja sõnavabadusest, oleme teel ühiskonnaks, kus „vale seisukoht“ viib aastateks trellide taha või läheb maksma elu, nagu Venemaal.
Mina tahan elada sellises Eestis, kus võib teha ja öelda seda, mida meie, eestlased, ise oma maal teha ja öelda tahame, ilma et peaksime alandlikult luba küsima Brüsseli või Moskva käest. Sellise Eesti eest meie erakond igapäevaselt ka võitleb. Savisaare eesmärgid on teised ega puutu kuidagi Rahvaerakonna tegemistesse.