Neljapäeva, 19. mai 2005, pärastlõunal olid Toronto eesti pensionärid jälle oma jutu- ja seltskonnatoas Eesti Maja suures saalis. Koos esinejatega oli sellel ilusal päikesepaistelisel päeval osalejaid 122 rahvuskaaslast.

Klubi esimees Heikki Paara tervitas kõiki külalisi, kes on hooja jooksul moodustanud tervelt poole koosviibijaist pensionäride kohvilauas, ja tänas neid sõpruse eest. Ta teatas ka, et klubi 182 liikmest käib pidevalt koos umbes üks kolmandik.

Klubi aastapeakoosolekul, mis toimus peole eelneval neljapäeval, võeti vastu möödunud tegevusaasta aruanded ja järgmise hooaja tegevuskava, milles käimasolev üritus oli juba teine ettevõtmine (klubi tegevusaasta lõpeb 30. aprillil).

Aruannetest selgus, et EPKT (Eesti Pensionäride Klubi Torontos) on majanduslikult tugeval alusel ja võimeline jätkama oma tegevust, hoolitsedes pensionäride kokkusaamise koha ja meelelahutuse eest traditsiooniks saanud kombel.

Peakoosolek valis klubile 8-liikmelise juhatuse kaheks aastaks koosseisus: Inge Aloe (abiesimees), Pilvi Niit (sekretär), Maie Pook (abisekretär), Aita Urke (laekur), Margot Nortmaa (abilaekur), Lehte Paara (perenaine), Regina Möller (tervishoid) ja Heikki Paara (esimees).

Klubi esimees tervitas soojalt koosviibimisel osalejaid, kutsutud külalisi, õp Ants Toomingat, näitlejapaari Ain ja Asta Söödorit ning Lydia Aruvalda.

Õpetaja Tooming kõneles oma viibimisest Torontos ja mujal Kanadas, kus teda igal pool rahvuskaaslaste poolt on soojalt vastu võetud. Ta nimetas ka peatselt lähenevat koju tagasiminekut ja tunnet, mis tal võib olla teiselt poolt ookeani siia tagasi vaadates ja meenutades meeldivaid koosviibimisi ning osavõtte siinse eesti ühiskonna elust ja üritustest.

Õpetaja mainis ka viimast rabavat uudist, eelmisel päeval Venemaa ja Eesti vahel allakirjutatud piirisätet, millega Eesti kavatseb anda Vene valdusesse osa oma rahvast ja maast. (Allakirjutatud dokument läheb lähemas tulevikus ratifitseerimise arutlustesse ?! HP).

Õp Tooming lausus koosolijaile südamliku tänu- ja söögipalve, mille järel sai alustada lõunatamist laualolevate isuäratavate võileibadega tee või kohvi juures.

Üks pensionär oli enne sisenenud Eesti Maja suurde saali ja oli ukse juurde seisma jäänud, nagu oleks olnud eksinud. Kui piletikontroll küsis, kas ta edasi ei soovigi minna, sai ta vastuseks: „Noh, las ma ikka vaatan enne seda ilusat dekoratiivset värvide mängu neil kaunilt kaetud koosviibimise laudadel“.

Pärast einetamist kutsus klubi esimees kõnelema näitleja ja näitejuhi Ain Söödori. Vanad naljad ja uued mõtted - nii oli ta ise tituleerinud oma etteaste. Kohe avaldas ta aga arvamust, et vist mõnedki koosolijaist ei tahaks teda kuulata. Paar kohalviibijat aga hüüdsid kõva häälega, et tema pärast nad üldse koosviibimisele olid tulnud.

Ain Söödor rääkis huvitavalt „teatri tegemise“ juures juhtunud koomilistest äpardustest, millest näitlejad pidid kiire reageerimisega ennast välja kombineerima, et etendus ei kannataks. Ta leidis, et viimase aja näitlejatel ei ole küllalt tolerantsust ega kaastöö tahet, kui näitejuht nõuab neilt teatud viisil näitlemist. Nad pahandavad ning vahel hoopiski lahkuvad, mis tekitab raskuse uue näitleja leidmisel, kes sobiks sellesse ossa.

Ain Söödor arendas oma kõnes ka huvitavaid ja mõtlemapanevaid mõttelende mitmest vaatevinklist äsja juhtunud sündmusist. Kuulajad andsid talle tunnustuse elava aplausiga.

Järgnevalt juhtis klubi esimees tähelepanu laudadel olevaile laululehtedele ning palus Lydia Aruvalda tulla appi ühislaule klaveril saatma.

H. Paara tänas värsside paberilepanijat Ellen Irsi, kes küll kohal polnud, aga oli lahkelt soovitanud neid ette kanda ühes meeleolukate tuntud lauludega, mis olid sobitatud Aksel Pügi poolt värssidele järgnema. Niisiis kõlasid värsid ja laulud sellest, kuidas aktiivne eestlaskond on see, kes kuuekümne aastane (?) ja näed vaid aina halle päid. Mis aga pärast kuuekümne viiendat aastat juhtub, on hoopis midagi muud. Oled „ametlikult vana“ ja pead oma elustiili muutma. Oled oma töö- ja ametikohast vaba ja iseenda juhtimisel olev pensionär, kuigi südames tunned end noore ja vilkana ... — kui aga keha ka sedamoodi oleks !! ... Värssidele järgnesid juppide kaupa neid täiendavad loodust ja elu kirjeldavad seltskonnas tuntud laulud kuni pensionärid jõudsid ikka selle elus kõige kallima — oma isademaa juurde, kui nad laulsid „Mul meelen kuldne kodukotus, ma sagedast näe und veel sest ...... ja mälestus ei meelest läe“.

Sellega lõppes Eesti Pensionäride Klubi Torontos 2004/2005 a. hooaja viimane kohvilaua koosviibimine. Klubi esimees soovis kõigile ilusat kosutavat suve ja meeldivat kohtumist kohvilaua juures Eesti Majas neljapäeval, 15. septembril 2005.a. kell 1 päeval.

Märkmed: