Sigrid Kõiv PM
http://www.postimees.ee/?id=64...
Sotsiaalminister Maret Maripuu hinnangul on praegu hea aeg algatada ühiskonnas arutelusid ravikindlustusse lisaraha leidmiseks ja pensioniea tõstmiseks. Tormilisi vaidlusi tekitanud töölepinguseadust peab ta aga muutunud majanduskliimas hädavajalikuks. Ministrit küsitles Sigrid Kõiv.
Seoses sotsiaalministeeriumi suutmatusega juurutada uut infosüsteemi katkes 1. oktoobrist tuhandetele inimestele töövõimetuspensioni ja puudetoetuse väljamaksmine. Möönsite tekkinud segaduse juures lõpuks ka oma «üldvastutust». Mida see tähendab?
Lõpliku vastuse saan anda 5. jaanuaril, selleks ajaks peab ministeeriumi siseaudiitor esitama ülevaate, mida, kus ja kes täpselt tegemata jättis, et selline olukord võimalikuks sai.
Minister vastutab poliitiliselt kogu oma valdkonna eest. Ent oluline on ka iga ametniku vastutus, kes selles protsessis osalesid – siis, kui eelnõu hakati ette valmistama, ja ka siis, kui selgus, et seaduses määratud tähtajaks ei ole võimalik neid töid teostada.
Seadus jõustus ju 1. jaanuaril 2008, üleminek uuele süsteemile pidi toimuma 1. oktoobril. Nii et aega ettevalmistusteks oli minu hinnangul piisavalt. Kuidas üks või teine ametnik probleemi nähes reageeris, seda peabki nüüd juurdlus selgitama.
Siin on kaks vastutuse tasandit. Esiteks ministri oma, kuid teiseks ka iga ametniku oma, kelle tööülesannete hulka selle seaduse rakendamine kuulub.
Praegu on meie ülesanne tehtud kahju võimalikult kiiresti heastada.
Kas selle uue süsteemi rakendamist seadusemuudatusega edasi poleks saanud lükata?
Paraku jõudis probleem minuni alles pärast 1. oktoobrit, kui tagasikäiku anda polnud enam võimalik. Siis jäi üle veel ainult süsteem võimalikult väikeste kahjudega käivitada.
Kas teile tundub, et teie ametnikud on teid alt vedanud? Et keegi seda varem rääkima ei tulnud?
Jah, ma oleks tahtnud sellest tükk maad varem teada saada. Siis oleks saanud valida ka erinevate variantide vahel, kuidas probleeme lahendada. Nüüd sellist võimalust enam ei olnud. Ka IT-osakond kooskõlastas selle määruse väljatöötamise ning ka nemad, kui nad näevad oma töölõigus probleemi, peaksid tulema sellest rääkima.
Räägime sotsiaalvaldkonna tulevikust. Alati kui siin raha napib, olgu selleks haigekassa miinus või nutused väljavaated pensionile, ütlevad eksperdid, et tegelikult vajab kogu süsteem muutmist, sest maksumaksjaid jääb vähemaks ja nendega koos ka raha. Minister peab tegema valikuid. Milliseid?
Arvan, et praegu ongi õige aeg hakata ühiskonnas arutama, mis saab haigekassast edasi. Varasematel aastatel on valdavalt arvatud, et haigekassa peaks lisaraha saama riigi eelarvest. Aga kui vaatame praegu eelarve olukorda, vaatame tulevikku, siis näeme, et sealt ei pruugi alati midagi võtta olla.
Elanikkond vananeb ja maksumaksjate hulk kahaneb. Seejuures surve ravikindlustuse eelarvele ju suureneb. Ma olen pea üks-ühele nõus Praxise eksperdi Ain Aaviksooga (PM 9. detsember), kes kirjutas, et kogu töövõimetushüvitist ei saa tulevikus jätta enam vaid haigekassa kanda.
Sotsiaalministeerium loob tänavu töögrupi, mis peaks hõlmama tööandjaid, töötajaid, haiglajuhte, arste ja eksperte, et leida erinevaid võimalusi, kuidas ravikindlustusega edasi minna.
Kus oleks teie arvates see koht, kus esimesena saaks kokku tõmmata?
Iga otsust tehes tuleb vaadata selle mõju inimese tervisele. Kui tahame, et Eesti oleks jätkusuutlik, siis peavad meie inimesed olema terved.
Surma põhjuste esikolmik Eestis on südame ja veresoonkonna haigused, kasvajad ja õnnetused. Kõik need on suurel määral ennetatavad inimese enda käitumisega: tuleb vähem juua, suitsetamisest loobuda, tervislikumalt süüa, rohkem liikuda ja häid lähisuhteid omada. Kui me neid asju suudaksime, siis oleks see juba tõsine samm edasi. See on väärtushinnangute kujundamine, mis hakkab juba kodust peale.
Kui aga küsida täpsemalt, kust saaks raviraha kokku hoida, siis on ju paljud tervishoiutöötajaid kurjad, et 2,5 miljardit krooni ravikindlustuse raha läheb töövõimetuslehtedesse. Samas jällegi, kui seal valdkonnas teha muudatusi, siis tuleb jälgida ja hinnata selle mõju tervisele. Eesmärk ei saa olla see, et inimesed hakkaksid haigena tööl käima.
See on koht, kus on vaja leida sotsiaalne kokkulepe, et nii tööandjad kui töötajad oleksid mõlemad huvitatud tervise hoidmisest.
Niipalju kui ma mäletan, siis iga kord, kui tuleb jutuks võimalus jätta haiguspäevad tööandja kanda, on viimased sellele väga jäigalt vastu. Kuidas te kujutate ette, et selline kokkulepe oleks võimalik?
Praegune olukord, kus kõik – nii tööandjad kui töötajad – peavad tõsiselt vaatama tulevikku ja mõtlema, mis edasi saab, on hea aeg alustada diskussioone ja leida kokkupuutepunkte.
Siin võiks tuua paralleele töölepinguseadusega. Ka seal oldi veel aasta alguses väga erinevatel positsioonidel, aga jõuti kokkuleppele.
Kokkuhoiu huvides kadus sellest aastast täiskasvanute hambaravihüvitis. Kas te ei karda, et vähekindlustatud inimesed loobuvad hambaravist?
Kui vaatasime neid valikuid, millega haigekassa silmitsi seisis, siis tundus see olevat küll halb, kuid selleta on võimalik toime tulla. Ma pean oluliseks, et täismahus säilis pensionäride, alla aastaste laste emade, rasedate, laste ja noorte hambaravi.
Üllatasite halvasti ametiühinguid, kui nihutasite töölepinguseaduse jõustumise pool aastat varasemaks. Millest selline kiirustamine?
Kui me aprillis poolte vahel kokkuleppe saavutasime, jäi tõesti jõustumise tähtajaks
1. jaanuar 2010. Ent pärast aprilli toimusid nii Eesti kui ka maailma majanduses tormilised muutused. Hinnates seda olukorda, tegime ettepaneku, et seadus võiks varem jõustuda.
Kui veel kehtiv töölepinguseadus 1992. aastal vastu võeti, oli Eestis palju suuri tootmisettevõtteid ja kogu erastamisprotsess ees. Toona tehti töölepinguseadus eesmärgiga inimese töökoht säilitada.
Praeguseks on töösuhted muutunud ja muutuma peab ka tööseadusandluse ideoloogia. 80 protsenti ettevõtjatest on väikeettevõtjad, kellel on vähem kui kümme töötajat. See aga tähendab, et kui need ettevõtjad satuvad majanduslikesse raskustesse, ei saa nad töötukassast taotleda kollektiivse koondamise hüvitist. Aga maksu on nad ju ikkagi maksnud.
Kõik uuringud näitavad, et rasketel aegadel ei tohiks raha ettevõttest välja tuua. See peaks jääma ettevõttesse, et oleks võimalik teha ümberkorraldusi. Ent kui see väikeettevõtja peab kandma suuri koondamiskulusid, nagu praegune seadus ette näeb, siis kui ta muidu saaks toime ainult ühe-kahe inimese koondamisega, siis suurte kulude pärast peab ta oma uksed võib-olla hoopis sulgema.
Kuid ega inimesi ainult ei koondata, nad lahkuvad ka ise töölt, olgu siis mis põhjusel tahes. Nemadki on maksnud töötuskindlustusmaksu. Oletame nüüd, et inimene lahkub eelmisest töökohast, et minna teisele tööle, kuid mingil põhjusel ta ei saa sinna. Uue seaduse järgi on ka n-ö vabatahtliku töötuse korral võimalik saada töötuskindlustushüvitist.
Kui vana seadus kindlustas töökoha, siis uus seadus kindlustab tööhõive. Meie huvi on, et inimene õpiks pidevalt, täiendaks end. Ning kui ta ühe töökoha kaotab, siis hakkab ta vahepealseks perioodiks saama korralikku toetust, samal ajal panustatakse ka tema koolitusse ja ümberõppesse.
Sotsiaalministeerium üllitas hiljuti elevust tekitanud uuringu abielust ja vabaabielust, mille eesmärk jäi üsna segaseks. Mida te selle uuringuga öelda tahtsite? Kas kompasite pinda samasooliste kooselude registreerimiseks?
Tegelikult tegeleb justiitsministeerium perekonnaseadusega. Kuid kui nad tulid välja uue perekonnaseaduse eelnõuga, siis tõusis küsimus vabaabielude õigusliku staatuse kohta. Siis selguski, et me ei tea, kui palju inimesi on n-ö vabaabielus, millised on ühiskondlikud hoiakud selle suhtes. Samas, näiteks 2007. aastal sündis vabast kooselust juba rohkem lapsi kui abielust.
Uuringust tuli välja minu jaoks ka üks väga mõtlemapanev järeldus – 52 protsenti vabaabielus elavatest inimestest kujutavad ette, et neil on samasugused õiguslikud garantiid nagu abielus olles.
See pole ju nii. Me peame inimestele nende õigusi ja kohustusi tutvustama ning mõtlema sealjuures, kas see siiski vajab kuidagi reguleerimist.
Kas te ise pooldate samasooliste abielusid?
Selles küsimuses olen ikkagi pigem konservatiivne.
Pensionikassaga on meil samad mured nagu haigekassaga – palju suid väikse poti ümber. Kuidas teile tundub, kas Eestis tuleb hakata pensioniiga tõstma?
Tõtt-öelda suundub sinnapoole kogu Euroopa. Ja mulle näib, et siin on Eesti ühiskond mänginud jaanalindu, et ärme sellist otsust tee. Mina tahaksin küll teada, kas ma saan pensionile jääda 29 või 31 aasta pärast. Enne aastat 2017 ei saa midagi juhtuda, sest 2016. aasta lõpuks ühtlustub meeste ja naiste pensioniiga.
Aga kui me räägime pensioniea tõusust, siis peame selle kõrval vaatama ka oma tervisenäitajaid. Osas Euroopa riikides on pensioniiga seotud keskmise elueaga, et kui keskmine eluiga on tõusnud, siis on tõstetud ka pensioniiga. Ma usun küll, et mingil hetkel tuleb ka meil otsustada, et Eestis tõuseb pensioniiga 65. eluaastale.
Paljudes riikides ei maksta pensioni, kui pensionär käib tööl. Eestis makstakse. Inimene saab ju palka, milleks talle pension?
See on enamikus Euroopa riikides nii. Eesti on selles mõttes unikaalne ELis, et meie säilitame täispensioni ka neil, kes osalevad veel tööturul. Arvan, et see on väga õige.
Kõik Euroopa riigid on ju hädas sellega, et elanikkond vananeb ja töökäsi jääb vähemaks. Eakate tööhõive osas oleme meie väga heade näitajatega, 65–69-aastastest inimestest töötab Eestis 27 protsenti.
Vanades Euroopa riikides pole eakatel motivatsiooni tööle minna. Inimesel on õigus jääda väljateenitud vanaduspuhkusele. Kui inimene leiab endas jõudu ja soovi edasi töötada, siis pensioni maksmata jätmine oleks nagu riiklik karistus selle eest.
Vaadates arutelusid ravikindlustuse ümber, uut töölepinguseadust ja jutte pensioniea tõstmisest, tundub mulle, et inimene peab enese hakkamasaamise eest järjest rohkem vastutama?
Sotsiaalsüsteem ei tohi inimesest teha süsteemi sõltlast. Põhjamaades on probleem, et inimene ei näe mõtet tööle minna, sest abiraha on sama suur kui võimalik töötasu.
Meile on oluline kaitsta neid, kes on hätta sattunud või ei saa enda eest seista: lapsed, haiged, puuetega inimesed, väikeste laste vanemad. Riigil peab olema turvavõrgustik, mis hättasattunu kinni püüab ja uuesti jalgadele aitab. Riik peab pakkuma teenuseid ja teavet, et inimene saaks abi otsida, kui tal on seda tarvis.
Tervisest rääkides – ka inimese koht ühiskonnas, see, kuidas ta end oma peres tunneb, mõjutab tema tervist. Ja kõigeks selleks peab inimesel olema vabadus ja õigus ise otsustada ja vastutada.
3 mõtet
• Iga otsust tehes tuleb vaadata selle mõju inimese tervisele. Kui tahame, et Eesti oleks jätkusuutlik, siis peavad meie inimesed olema terved.
• Kui vana seadus kindlustas töökoha, siis uus seadus kindlustab tööhõive.
• Osas Euroopa riikides on pensioniiga seotud keskmise elueaga, et kui keskmine eluiga on tõusnud, siis on tõstetud ka pensioniiga. Ma usun küll, et mingil hetkel tuleb ka meil otsustada, et Eestis tõuseb pensioniiga 65. eluaastale.
Eesti: Pensioniea tõus ja Haigekassa tulevik – uue aasta valupunktid PM
Eestlased Eestis | 02 Jan 2009 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
