toimetas: Ragnar Teeveer
FOTO: Priit Simson
Lugupeetud Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas, lugesin teie arvamust meie – eestlaste kohta, kes on kodumaalt Soome tööle läinud. Teie välja öeldud sõnade põhjal oleme me mugavus- ja lodevuspagulased.
Kaevasin keldrist üles kirja, mille saatsin teile päris mitmed aastad tagasi – kirja, milles puudutasin eestluse ja emakeele püsimajäämist Soomes elavates eesti peredes. Vastasite, olles tol ajal veel haridusminister, et lubate selle nimel palju tööd teha. Lootus jäi püsima, et kunagi on kodumaale naasmine kergem ja et lapsed ei unusta ära oma identiteeti.
Nüüd, aastaid hiljem, loen teie arvamust, mis mind tõesti kohe hinge põhjani solvab, ja usun, et ma pole kindlasti ainuke eestlane, keda selline lähenemine kurvaks teeb. Ma pean vajalikuks teile nüüd natukene selgitada, miks ma koos perega Soomes elan.
Kasvasin üles vene ajal – ajal, mis on kindlasti meisse mõlemasse sööbinud. Kasvasin suures, ja võin häbenemata öelda, et väga vaeses peres. Maal, kus igal kella- ja aastajal pidid tööd tegema ka lapsed. Elus tuli ette hetki, kus pidi valima hariduse ja töökoha vahel. Uskuge, neid otsuseid ei tehtud kergekäeliselt. Elu oli see, mis meid sundis.
Pidin alati ise kõigega hakkama saama. Sain seni, kuni sündis esimene laps. Tööle ei võetud kusagile. Mäletan korduvaid tööintervjuusid, kus otsustavaks sai vastus küsimusele: kas teil väiksed lapsed ka on? Te ei kujuta ettegi, kui palju sain tollal noore inimesena pisaraid valada.
Aastaid hiljem sain võimaluse minna Soome. Loomulikult võtsin ma selle vastu, süda tulvil lootusest, et äkki naeratab õnn nüüd ka mulle ja mu lapsele. Olin avatud uuele. Olen väga tänulik sellele võimaluse eest, ja teate, miks? Just seepärast, et Soome riik on andnud mulle, tänu mu töökusele ja innukusele, mille sain lapsepõlvest kaasa, tasuta hariduse ja töö!
Olen saanud kiita oma tulemuste ja töökuse eest. Ärge nüüd ekslikult arvake, et Soomes kõik nii roosiline on – oleme saanud ka avalikult sõimata – meid on kutsutud valgeteks neegriteks ja rüssadeks. Ei, me ei lase seda paha enda sisse! Me oleme sitked ja tublid. Me oleme kuulajad, selleks et meidki kord kuulataks.
Eesti ühiskond pole mitte kunagi soosinud suurest perest pärit lapsi ega üksikemasid. Õnneks pürib Soome ühiskond jätkuvalt selle poole, et me kõik oleksime võrdsed ja meile antaks hoolimata sotsiaalsest staatusest võrdsed võimalused. Need on just needsamad võrdsed võimalused, mida omal ajal kodumaal vajasin, kuid mitte keegi ei suvatsenud olla isegi hetkekski kuulaja rollis. Ja ministrikohti ei jagu kahjuks meile kõigile.
Tunnen siin paljusid eesti peresid ja võin teile julgelt väita, et nende hulgas pole loodreid ega muidusööjaid. Tööpäevi alustatakse juba varajastel hommikutundidel, rääkimata töödest, mida tehakse nädalavahetustel. Õpitakse tööde kõrvalt, täiendadakse end jätkuvalt.
Kui palju teevad eestlased Soomes tööd eestluse püsimajäämise nimel: organiseeritakse ringe, lauldakse, luuakse aina rohkem võimalusi õppida oma emakeelt, on loodud eestikeelne raadiojaam...
Tean paljusid, kes on Eestist saadud kõrgharidusega olnud kodumaal pikalt töötud, kuid saanud tööd Soomes. Olgem tänulikud, et meile on antud tööd ja hinnatud me oskusi, sest leib on vaja kodus iga päev lauale panna ja arved tasuda.
Kas tõesti arvate, et oma kodumaalt lahkumine on kerge? Te ei kujuta ettegi, kui suur on meie koduigatus. Kui palju on lõhutud peresid, nutvaid abikaasasid ja lapsi. Minu jaoks on solvav isegi see lause, mille meie president Toomas Hendrik Ilves on välja öelnud: "Talendid koju!" Loen sellest kõigile tuntud loosungist välja, et kõik kes talendi-kriteeriumi täidavad, on teretulnud tagasi kodumaale, aga muu prügi võib mujale jääda.
Hariduse peaks võimaldama siiski kõigile, mitte vaid neile, kel selleks parimad eeldused. Uskuge, teie talendid ongi siinsamas Soomes.
Ma küsin teilt: mida on teinud meie riik ja riigikogu selleks, et panna lahkunuid kodumaale naasma?
Võin teile julgelt väita: mu pere on õnnelik, kuid veel õnnelikumad oleme me siis, kui Eesti riik loob meile – eesti rahvale, stabiilse ja võrdse ühiskonna, kus lastel on turvaline kasvada ja meil turvaline vananeda. Veel kindlamalt võin ma teile väita, et tagasitulek kodumaale on ka meie peres iga päev järjest rohkem jutuks. Me ei veeda mitte ühtki päeva, ilma et me ei teaks, kes me oleme, kust oleme tulnud ja kus soovime olla tulevikus.
Õnnelik rahvas on hea ja õnneliku riigi alus. Kus on hea, seal püsitakse. Mulle tundub järjest enam, et olete meile ühe korraliku vabanduse võlgu.
