Jaanus Piirsalu
Politsei peab edaspidi jälitusluba küsima prokuratuurilt, mitte kohtult
Siseministeerium peab uut korda jälitustegevust takistavaks

Aasta pärast kaitsepolitsei peadirektori kohalt lahkumist saab Jüri Pihlist riigi peaprokurörina senisest märksa mõjuvõimsama organisatsiooni juht, kellele hakkab sisuliselt alluma ka kogu politsei ja kaitsepolitsei jälitustöö.

Riigikogu heakskiidul suvest muutuv kriminaalmenetluse seadustik annab prokuröridele tugeva mõjuvõimu, sest nad hakkavad juhtima kogu politseiuurimist – kriminaal-asja algatamisest kuni süüdistuskõne esitamiseni kohtus. Eile kinnitas justiitsminister Ken-Marti Vaher oma allkirjaga aga eelnõu, mis veelgi suurendab prokuratuuri õigusi.

Neljapäeval valitsusse jõudev eelnõu muudab põhimõtteliselt senist praktikat politseile, kaitsepolitseile, tollile ja maksupolitseile jälitustoiminguteks loa andmisel. Kui seni said nad luba taotleda otse kohtult, prokuröri asjasse pühendamata, siis 1. juulist peavad nad kõigepealt sellekohast vajadust prokurörile põhjendama ning prokurör ise palub kohtult jälitamiseks luba. Seega hakkavad prokuratuur ja riigi peaprokurör saama kogu infot kriminaalasju puudutavast jälitustegevusest. Väljaspoole prokuratuuri jääb ainult riigi julgeoleku tagamiseks vajalike teabehangete jälitustegevus kaitsepolitseis.

Leivo vaidleb vastu

Pihli kinnitusel aitab prokuratuuri kaudu jälitustegevuseks loa küsimine kaitsta paremini inimeste kodanikuõigusi, sest loa andmisel tekib veel üks filter. “Selline muutus garanteerib, et hangitakse tõendeid, mida on vaja süü tuvastamiseks kohtus, mitte ei hangita niisama materjali, mis võib rikkuda kellegi privaatsust,” ütles Pihl.
Seni tegi prokuratuur jälitustegevuse järelkontrolli.

Justiitsministeeriumi asekantsleri Margus Kurmi sõnul on küsimus põhimõttes. “Kodanike põhiõiguste rikkumine peab olema allutatud eelkontrollile,” ütles Kurm. “Eesmärk on, et prokurör oleks algusest peale tõendi tekkimise juures, et seda saaks kohtus kasutada.”

Muudatus ei meeldi siseministeeriumile, sest ministeeriumi väitel tekib jälitusloa hankimisel juurde bürokraatlik tõke, mis halvendab jälitusasutuste võimekust. Kaudselt tähendaks see ka uurijate ja kohtuniku pädevuse kahtluse alla seadmist.

“Jälitustoimingu loataotluse protsessi tükeldamine võib mõjutada tõendi kvaliteeti ja selle olemasolu, kuna automaatselt pikeneb ka loa saamise tähtaeg,” seisab siseminister Margus Leivo allkirjaga vastulauses.
Just politseilt ja kaitsepolitseilt jälitustegevuseks otse saadava loa äravõtmine oli peamine põhjus, miks siseministeerium jättis eelnõu kooskõlastamata. Selline samm ennustab tõsiseid vaidlusi ka riigikogus. Järgmiseks peavad poliitikud otsustama, kas anda prokuratuurile järjest suuremat võimu või mitte.

Salastamine jääb ära

Teine jälitustegevust ja kodanikuõigusi puudutav oluline muutus on see, et kellegi järel ei tohi luurata enne, kui on olemas kuriteokahtlus. “See on põhimõtteline muudatus – kui riigil ei ole alust kahtlustada inimest kuriteo toimepanemises, siis ei saa riik ka kuulata pealt tema telefoni, panna korterisse “lutikaid” ja teha muid põhiõigusi oluliselt riivavaid toiminguid,” ütles Margus Kurm.

“Tunduvalt vähenevad õiguskaitseorganite ennetava tegevuse võimalused, mis on eriti aktuaalsed täna-päeva ühe hoogustuva rahvusvahelise kuritegevuse kontekstis,” märkis Leivo vastulauses.

Kurmi väitel muudatus kuritegevuse vastast võitlust ei takista. “Kuna igasuguse organiseeritud kuritegevuse korral on olemas kuriteokahtlus, seega võib teha kõiki jälitustoiminguid,” lausus Kurm.

Uus kriminaalmenetluse seadustik ütleb ka selgelt, et kui kellegi suhtes on tehtud erandtoiminguid, siis pärast tõe tuvastamist kohtus või kriminaalasja lõpetamist tuleb sellest jälitustegevuse alla sattunud inimestele teatada. Teatamine muutub kohustuslikuks, seni pidi politsei selle teabe avaldama, kui inimene teadis seda küsida.
“Et ära hoida liigseid pahandusi (ebaseaduslikku ja uurimise seisukohalt tarbetut jälitustegevust – toim),” põhjendas Pihl. “Kaob ära võimalus salastada jälitustoimik näiteks 50 või 75 aastaks.”



Politsei jälitab liiga palju

Peaprokurör Jüri Pihl, miks oli vaja niigi suured õigused saanud prokuratuurile anda veel kontroll jälitustegevuse üle?

Ma nimetaks seda korrastumiseks. Eelkontroll on selles mõttes kasulik, et inimõigused oleks tagatud. Et eri- ja erandtoiminguid ei tehtaks nii palju, vaid vajalikul hulgal, et tagada õiguskord ja kuritegevusvastane võitlus. Mitte alati ei tohi tegelda jälitustegevusega, vaid siis, kui muude võtetega pole võimalik.

Kas teie vastusest võib välja lugeda, et politsei on seni jälitustoiminguid, näiteks eelkõige telefonide kõneeristusi, teinud põhjendamatult palju?

Järelevalve selle üle on puudunud. See on ühelt poolt tingitud sellest, et prokuratuur pole nii palju tähele pannud. Teiselt poolt on see tingitud vanast kriminaalmenetluse seadustikust, mis veel lühikest aega kehtib.

Sisuliselt on siis praegu nii, et keegi ei oska öelda, kas politsei on liiga palju inimesi pealt kuulanud ja jälitanud, ühesõnaga kuritarvitanud inimõigusi või mitte?

Ma arvan, et kui seda hakata vaatama, siis me jõuame selleni, et sellega on liiale mindud ja ta on proportsioonist väljas.

Mis see tähendab, et proportsioonist väljas? Kas oskate öelda mingeid arve?

Seda on võimalik kindlaks teha. Politsei peaks ise kõigepealt teadma ja vaatama. Tegelikult mitte ainult politsei, vaid kõik asutused, millel on jälitustegevuse õigused.
Jaanus Piirsalu


Politsei: süüdistus on tendentslik

Politseiameti teenistusosakonna direktor Jüri Kasesalu:
Politsei süüdistamine jälitustegevuse õiguse kuritarvitamises on tendentslik. Seda enam, et järelevalve õigus on prokuratuuril juba aegade algusest saadik. Et seda õigust õiguskaitsestruktuuridest mitte sõltuvatel põhjustel teinekord ebapiisavalt kasutatud on, ei anna veel alust nende struktuuride süüdistamiseks kontrollimatus tegevuses.

Politseis, mis teostab 90% kogu riigi jälitustoimingutest, on fikseeritud iga jälitustoiming, mistõttu on välistatud, et neid toiminguid tehakse ebaseaduslikult. Riiklik järelevalvemehhanism selliste toimingute üle on väga range, alustades ametkonnasisesest rutiinist ning lõpetades regulaarsete aruannetega ning ettekannetega riigikogu järelevalvekomisjonis.

Seda, kas jälitustoiminguid on tehtud vähe, piisavalt või palju, saab prokurör hinnata juba täna ning tal ei pea selleks olema veel täiendavaid õigusi. Tegelikult on just prokurör see, kelle nõudmisel tehakse valdav enamus jälitustoiminguid. Seega väide, et politsei teeb neid toiminguid kontrollimatult, ei vasta tõele. Uurija juhindub oma otsuses järelevalvet teostava prokuröri suunistest, ilma milleta kuriteo uurimise lõpuleviimine pole lihtsalt võimalik.

Märkmed: