Foto: BIANCA MIKOVITŠ
Esiteks: lõiketraat pannakse piiril neisse kohtadesse, kuhu tehnikaga pääseb, sest mujal on maa selleks liiga pehme ning selle käigus lõhutakse kohalikke teid.
“Ja need kohad, kus töid tehakse, on muidugi siis sellised, kuhu Tallinna ülemused kopterite ja autodega saavad tulla endast tähtsa töö taustal pilte tegema,” lisas Tamm.
Teiseks pakkus ta, et ei lähe kaua, kui esimesed kitsed lõiketraadist pusas otsa leiavad. See poleks piiril esimene kord taolist asja näha.
Nädala lõpuks oli Tammel selles osas õigus, et kõik olulised inimesed olid tõesti piirilõigule fotograafi saatel jalutama jõudnud ja heidutusmeetmed heaks kiitnud.
Ühtlasi oli mõjusalt heidutatud ka kohalikke inimesi, kellele ükski ametkond ei andnud teada, et tööd algavad nende külas või lausa mõne maja taga.
“Piirile ei ole tegelikult ligipääsuteid,” rõhutab Üllar Tamm. “Mingeid kokkuleppeid erateede kasutamiseks ka sõlmitud ei ole. Tallinnas lepitakse omavahel midagi kokku ja meie peame sellega leppima.”
Nagu sõda lahti
Piiri ääres ollakse harjunud piirivalvurite patrullautode ja ATVdega — arusaadav, et tuleb sõita. Küll aga oli Meremäe inimeste üllatus laupäeva hommikul suur, kui küla täitus kümnete raskeveokitega ning kodust välja sõitvaid külainimesi asus kontrollima sõjaväepolitsei patrull.
“Nagu sõda Leipzigi linna all,” ütles Meremäelt Võrru teel olnud Marju Agafonova. “Mõni vanem inimene võib niisuguse asja peale veel infarkti saada.”
Pühapäeval oli tööde järg Vinski külas Vislapuu talu hanelauda taga, kust kontrolljoon kiviga visata. Peale suurte roheliste masinate andis toimuvast märku talu hoovi kohal rippuv droon.
Verd ja soolikaid
Nii Toomik kui ka Tamm kuuluvad kohalikku jahiseltsi ega näe traataias midagi head.
“Öeldakse, et see jääb nii kauaks, kuni piiritara välja ehitatakse. See on hea mitu aastat,” sõnab Toomik. Mehed ütlevad, et on varasemalt näinud, kuidas venelased oma poolele traati vedasid ja siis sealt surnud metskitsi välja harutasid.
Nii suurkiskjad kui ka sõralised liiguvad usinalt kahe riigi vahel, olles tihedalt seotud Venemaa ja Valgevene populatsioonidega. Kahe riigi vahel liikuvad põdrad, kitsed, aga ka hundid, karud ja ilvesed on korduvalt jäänud piirivalve kaameratesse.
Ei hakka seda traati siit keegi enam kokku kerima.
“Põder suudab üle hüpata või lahti rabeleda, väiksemad loomad mässivad end traati ja sinna surevad ka. Huvitav, et ükski roheline selle pärast ei muretse,” sõnab Toomik. Kui praegu on traadipusad haljad ja paistavad talvises looduses kaugele, siis suvel kasvab sinna rohi ja loomad ei pruugi osata ohtu hinnata.
“Inimene tuleb sellest traadist kääride ja kinnastega läbi, aga loomad jäävad kinni,” lausub Tamm. “Verd ja soolikaid näeme siin veel palju.”
Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialisti Rauno Veeroja sõnul oskab ta päris hästi ette kujutada, mis väiksemaid loomi traati sattudes ees oodata võib ning ega see midagi head ole. Samas saab ta aru, miks selline otsus tehti.
“Tuleb see talv ära oodata, eks siis ole näha, kuidas loomad käituma hakkavad,” sõnab ta. Kõige parem oleks Veeroja sõnul aga see, kui võimalikult kiiresti saaks valmis ametlik piiritara, kuhu on loomadele planeeritud eraldi käigualad, mida valvatakse teistmoodi.
Kasu on suurem
Lõiketraadi paigaldamise taga olevad osapooled on ka ise tõdenud, et esialgu ei ole reaalset ohtu, et meil läheks lahti samasugune sagin nagu Valgevene–Poola piiril.
Küsimusele, miks kohalike elanikega enne suuri töid ühendust ei võetud, vastab Koppel, et läks lihtsalt liiga kiireks.
Ta nendib ka, et praegu tõesti pole ohtu, et keegi tahaks massiliselt üle piiri tulla, kuid kunagi ei tea, milliseks olukorrad võivad pöörata.
Koppeli selgitusel on loomade osas konsulteeritud keskkonnaametiga ning leitud, et saadav kasu on võimalikust kahjust suurem. “Loomad hukkuvad sageli autorataste all, kuid seepärast ei jäta me keegi autoga sõitmata,” toob ta näite.
https://maaleht.delfi.ee/artik...