http://valgamaalane.postimees....
Vabariigi President
võidupühal 23. juunil 2016 Võrus
Head kaitseliitlased.
Head liitlased.
Hea Eesti rahvas.
Viimase paari aasta vältel oleme ilmselt kõik tajunud, et meid ümbritsev julgeolekuolukord on varasemaga võrreldes väga erinev.
Meie murede alla on kirjutatud meie põhiküsimused:
Mis saab meist?
Mis saab Eestist?
Mis saab Euroopast?
Inimene soovib ikka uskuda, et olevik võib olla igavene. Olgu ta sellega rahul või nagu sagedamini, rahulolematu, et asjad ei lähe kiiremini paremaks. Harva mõtleme aga, et olevik võib kiiresti muutuda ja muutuda täielikult.
Enam ei kulge Eesti nii rahulikel teedel, nagu mäletame viimasest paarist aastakümnest. On muutunud Euroopa. On muutunud maailm.
Ajalugu on täis hoiatavaid näiteid vaid oleviku põhjal otsustamisest. Meie enda puhul oli see eredamalt 1939. aasta silmi sulgev lootus, et Eesti jääb maailmast puutumata, kitsalt läbi tollase oleviku ehk mõistetav, aga nagu me teame tagasivaate täppisteadlastena – siis tegelikult hukatuslik.
Ent oleviku jätkumist uskusid nii inglased kevadel 1914 kui ka Brežnevi-aegsed kommunistid NSV Liidus, poolakad enne Teist maailmasõda ja ukrainlased enne Maidani.
Paraku, ja mõnel puhul õnneks, nad kõik eksisid.
Eesti julgeoleku hoidmise ülesanne viimasel veerandsajandil on olnud kindlustada, et me enam ei eksi, et soov elada vabal maal vabade inimestena ei osutu õõnsaks unistuseks.
Vabadus ja rahulik areng on saanud Eesti status quo-ks. Kõik, mis kole ja ähvardav, on toimunud kusagil „mujal“.
1989 tähendas paljudele Läänes „Ajaloo lõppu“, kui liberaalne demokraatia ja turumajandus saavutasid teiste ideoloogiliste konkurentide üle lõpliku võidu. Ajaloo lõpu uskumisest kantuna sai 300 000 USA sõjaväelastest, kes kaitsesid Lääne Saksamaad, vaid mõnikümmend tuhat.
Kiiresti end reforminud Ida-Euroopa riigid liitusid Euroopa Liidu ja NATO-ga. Viimase puhul küll mitte õhkkonnas, kus keegi arvanuks, et Venemaa kujutaks endast Euroopale ohtu. Pigem valitses pea 20 aastat hoiak, et NATO peab tegelema teiste piirkondadega või kui seda ei suuda, siis üldse pillid kotti panema. Euroopa oli selle arusaama järgi valmis, vaba, terviklik ja… elas lõplikus rahus.
Isegi siis kui Eesti internetti tabas üheksa aastat tagasi poliitiliselt motiveeritud rünnak või kui Venemaa okupeeris augustis 2008 Gruusia linnad Gori ja Poti, ei näinud suur osa Euroopast vajadust tegeleda omaenda territooriumi kaitsega. Probleem oli ikka „mujal“. Kaitsekulutused muudkui langesid.
Nüüd tuleb meil tunnistada, et enam-vähem Berliini müüri langemisega novembris 1989 alanud ajajärk on vaikselt lõppenud. Paljud ei taha seda veel tunnistada, meie siin piiririikides ehk tunnetame toimunut paremini.
Mida peaksime selles olukorras tegema?
Esiteks vajame praegu juhte, nii valitsuses kui ka opositsioonis, kes juhivad ja julgevad otsustada. Suur, ehk isegi murranguline aeg nõuab suuri tegusid ning seega inimesi, kes tahavad ja oskavad võtta vastutust. Teades, et aitäh öeldakse tagantjärele. Kui öeldakse.
Euroopa vajab liidreid, kes julgevad võtta vastutuse praeguste kriiside seljatamiseks ja tõepoolest juhtida – juhtida Euroopat, oma riike – ega lähtu viimasest populaarsusküsitlusest. Oma toolist kinni hoides ei saa juhtida.
Daamid ja härrad,
Eelolev sügis toob Eestile uue Vabariigi Presidendi. Põhiseadus paneb talle kaks tähtsat ülesannet, mida peab täitma – ta on riigikaitse kõrgem juht ja ta esindab Eestit rahvusvahelises suhtlemises.
Nähes, mis on meie ümber toimunud viimastel aastatel, eriti alates 27. veebruarist 2014, kui Krimmi annekteerimisega varises kokku senine Euroopa julgeolekuarhitektuur ja mõistes, et me ei ole üksik saar keset turvalist merd, peab uuel riigipeal olema kindlasti teadmine, kuidas nende valdkondade eest seista. Kuidas seista riigikaitse ja rahvusvahelise suhtlemise eest.
Olen nõus, riigipea sekkub, kui rikutakse põhiseadust või kusagil on karjuvat ebaõiglust. Ta mõistab siseriiklikke probleeme ja muresid. Ta tunneb ja tunnetab Eestit. Aga ta ei saa selles kõiges asendada valitsust ega üle võtta parlamendi rolli.
Ent välis- ja julgeolekupoliitika ning riigikaitse peavad – justnimelt peavad – olema Vabariigi Presidendi töölaua tähtsaimal kohal. Veelkord, see on põhiseadusega riigipeale antud ametijuhend, mille täitmine on seni olnud osa Eesti kaitstusest ja rahvusvahelisest turvalisusest.
Teiseks, ja välis- ja julgeolekupoliitikat laiemalt vaadates, on tänaste diplomaatide ees kriisidest kirev ning konarlik maastik. Endised reeglid ja kokkulepped, vanad tõed ja lootused ei pruugi siin enam pädeda. Diplomaatia peab end sel uuel ajastul – kiirete muutuste ja mitmete üheaegsete kriiside keskel – taasavastama, nii riikide vahelises suhtlemises kui ka riigisiseselt valitsuse välis- ja julgeolekupoliitilisi otsuseid rahulikult põhjendades.
Siis saavad inimesed aru. Mõistavad sedagi, et turvaline olevik ei jätku iseenesest, et me vajame liitlasi, et liitlassuhe eeldab koostööd ja üksteise murede mõistmist, ka solidaarsust nende probleemide lahendamisel või leevendamisel. Nii lihtne, kuigi tegelikult keeruline, see maailm ongi, kus rahvusvahelised kriisid – näiteks rändekriis, terrorismi levik – mõjutavad sageli pealtnäha kaugemate riikide sisepoliitikat.
Siis on riigijuhtidel ja poliitikutel õigus öelda: vastutus on ka valijatel, sest nemadki peavad valimiskasti ääres mõistma oma hääle kaalu ja oma otsuse tagajärgi.
Lugupeetavad kuulajad,
Veebruar 2014 tõi Ukraina sündmustega külma sõja järgse roosilise rahuidülli lõpu. Kõik, mida Eesti on teinud NATO-ga liitumise järel, on olnud tasakaalustatud reageering Venemaa ootamatutele käikudele. Pärast 2014. aastat ei saa demokraatlik Lääs enam kindel olla ega loota rahvusvahelistele lepingutele, millele toetus Euroopa rahu pärast Teist maailmasõda. Sest me nägime, kuidas üks riik võib tõepoolest Euroopas vallutada teise riigi territooriumi.
Sellest ka Eesti ja meie liitlaste järgnevad sammud.
Alles pärast Krimmi okupeerimist ja annekteerimist ning transponderiteta Vene militaarlendude järsku kasvu ja nendest ajendatuna tuli esimene NATO õhuturbe eskadrill Ämari lennuväljale meie õhuruumi valvama.
Alles 2015. aastal hakkas NATO harjutama rasketehnika liikumist üle Ida-Euroopa liitlaste piiride.
See oli alles mullu. Veel aastal 2009 polnud Eesti jaoks ka nii elementaarset asja nagu NATO kaitseplaanid. Ehk isegi paberil puudus see, mida NATO teeks juhul, kui siin midagi juhtuma hakkaks.
Nõnda olen ma päris nõutu, kui loen kas Eestis või mujal Euroopas sisepoliitikast ajendatud juttu NATO poolsest „sõjahüsteeriast“ ja „mõõga täristamisest“.
Olgem nüüd ausad, tõeline sõjahüsteeria käib käsikäes viimastel aastatel eskaleerunud Lääne-vastase sõjalise aktiivsusega meie maailmajaos ja lähiümbruses. Süüdistada NATO-t hädavajalike õppuste või roteeruvate liitlasüksuste tõttu mõõgatäristamises – selles peegeldub vähemalt naiivsus kui mitte midagi rohkemat.
Kaks aastat oleme lugenud ka sadu naiivseid artikleid võimalikest „rohelistest mehikestest“ Eestis ja Lätis ning tugitooli analüütikute asjatundmatuid küsimusi „Is Narva next?“ – „Kas Narva on järgmine?”.
Sellistes käsitlustes pole märgatud, et kogu edu Krimmis tulenes ootamatusest, kuna ei arvatud, et keegi teeks seda, mida ometi tehti. Sest ei usutud, et Euroopas saab rahvusvahelisi lepinguid nii jõhkralt rikkuda.
Enam see läbi ei läheks. Sest pärast ühekordset edu on kogu Lääs valmis just selliseks käiguks.
Aga me ei saa valmistuda vaid eelmiseks korraks. Me oleme üleüldse rohkem valmis.
See ongi Eesti kaitse ja julgeoleku alus: meie, kogu NATO, ei luba endale enam rahulikku arvamist, et midagi halba ei saa juhtuda. Eriti ei tohi lähtuda eeldusest, et kuna 25 aastat pole meil halvasti läinud, siis nii jääb see ka tulevikus.
Tänu õigetele ja kiiretele valikutele ning julgetele otsustajatele 1990ndatel aastatel oleme täna ühed turvalisemad, innovaatilisemad ja kasvavalt edukad Euroopa maad. Eesti on tulnud NATO liikmeks olemise vastutusega hästi toime. Oleme üks nendest, paraku vähestest, kes panustab kaitse-eelarvesse vastavalt kokkulepitule 2% SKT-st ning nüüd mõistavad paljud NATO liitlased kaitsekulutuste kasvatamise vajalikkust.
Rahvusvahelises üldpildis on Eesti olnud riigikaitse asjus kiiduväärselt vastutustundlik. Meie kaitsetahe on kõrge, mida näeme ka võidupüha paraadiks rivistunud kaitseliitlasi vaadates. Eesti kaitseväelased, diplomaadid ja julgeolekuametnikud on tasemel, meie riiklik tõsiseltvõetavus on kindel vääring.
Oleme ehk liiga vähe märganud oma välis- ja julgeolekupoliitika tegijate edukust, eriti viimasel paaril aastal, veenmaks Eesti sõpru, milline on Läänemere piirkonna julgeolekupilt ning kui oluline on seda pidevalt hoida liitlaste radariekraanil. Samuti on Eesti esindajad aidanud kujundada ja hoida Euroopa Liidu ühtset seisukohta, et sanktsioone Venemaa suhtes tuleb jätkata, kuni on täidetud Minski kokkulepped – eelkõige taastatud relvarahu ja raskerelvastus konfliktipiirkonnast eemaldatud.
Täna, 23. juunil, on Euroopa pilgud Ühendkuningriigil. Olla või mitte olla – selle brittide otsuse mõju Euroopa Liidule saab olema kindlasti majanduslikult ja poliitiliselt väga suur. Brittide „jah“ või „ei“ muudab igal juhul Euroopa Liidu nägu. Ning igal juhul me tahame, et Euroopa Liit oleks ühtne ja mõjukas. See on meie kõigi töö.
Kaasmaalased,
Ei Eesti ega meie NATO liitlased pole kellegi iseseisvust ähvardanud ega kedagi okupeerinud.
Ei meie ega üldse Euroopa Liit või NATO pole huvitatud ühestki konfliktist.
Nii Eesti kui ka ülejäänud NATO otsused ja sammud on suunatud vaid heidutusele, mis on ju kaitse eelpost. Et kui midagi peaks juhtuma, siis NATO vastab. Ja Eesti, kelle kaitsevägi on 25 aastaga muutunud arvestavaks jõuks, kaitseb oma riiki, oma inimesi.
Aga heidutus ei ole vaid sõdurid, varustus ja relvad.
Heidutus tähendab ka tugevaid liitlassuhteid ja teadmist, et meie oleme kindlad partnerid teistele ja nemad meile. Et me pole ära lõigatud ülejäänud Läänest nagu aastatel 1939 ja 1940. Mis tähendab omakorda, et me oleme avatud, demokraatlik ja koostööaldis riik.
Heidutus on edukas, leidlik ja usutav diplomaatia, et meil on seisukohad ning et meid võetakse tõsiselt, et oleksime kohal olulistel foorumitel.
Heidutus on ühtne Euroopa Liit, mis tegelikult on ju osa diplomaatiast, et näiteks paremate kaubandustingimuste eest ei mindaks rahvusvahelise ülekohtu aktsepteerimise teed. Me ei nõustu kunagi kauplemisega teiste riikide saatuse üle.
Meie kõige olulisem heidutus on aga tugev Eesti ühiskond. Ühiskond, mis ei lähe populismi teed ega pöördu isolatsionismi suunas. Ühiskond, mis ei juhindu üksteise mustamisest ja materdamisest. Ühiskond, kus on piisavalt julgust langetada olulisi otsuseid, mis otsustavad Eesti tuleviku.
Head sõbrad,
Eesti julgeolek algab meie enda tarkusest.
Ajalugu ei ole lõppenud. Meie kõik ja igaüks eraldi oleme osalised homse kujundamisel.
Meie hoida on praegune Eesti, et pärandada see vabana oma lastele.
Hoidkem ja kaitskem Eestit.
Elagu Eesti.
