Eesti president Alar Karis nimetas Kadriorus ametisse uue valitsuse. President juhtis oma kõnes tähelepanu asjaolule, et valitsuse ja rahva vahel peab olema usaldus ja et rahval peaks olema kindlustunne valitsuse tegevuse suhtes.Mul on hea meel, et Kaja Kallase lahkumispalve ja Kristen Michali juhitud valitsuse ametisse nimetamise vahele jäi vaid üks nädal. Muidugi võib sellises valitsuse vahetuses näha ka igavat ettemääratust, alates peaministri nimest kuni koalitsioonipartneriteni.
Aga tegelikkus pole põrmugi nii lihtne. Kolmel erakonnal on erinevad huvid, erinevad vaated, erinev läbirääkimistaktika, erinevad soovid ametikohtade jaotamiseks. Ka siis, kui nad on juba üle aasta koos valitsenud ja nüüd uuesti valitsust teevad.
Te olete kokkuleppele jõudnud ja Eesti saab suure parlamendienamusega valitsuse. Niisugune enamus, põhjuseks praeguse koalitsiooni jõuõla kasv pärast viimaseid valimisi, annab teile erilise vastutuse. Pean silmas valitsuse rohkemat kahekõnet nii Eesti inimestega kui ka opositsiooni ja koalitsiooni vahel.
Võimu monoloog muudab võimu vähese usaldusega nüriks ja kaugeks. Teil on nüüd võimalus see usaldusekõver ülespoole viia.
Nädal tagasi kohtusin parlamendierakondade juhtide ja peaministrikandidaadiga. Kristen Michal sõnastas enda eesmärgi valitsusjuhina lihtsalt: et ühiskonnas levinud ebakindlusest saaks kindlus. Tema sõnu kordas ka üks opositsiooni mõjukatest, öeldes, et uuest valitsusest peaks saama kindlustunde valitsus.
Sama vajavad Eesti inimesedki. Et ebakindlus hajuks ja kindlustunne saaks jalad alla. Et meie demograafiline perspektiiv paraneks, mitte ei halveneks veelgi.
Eesti inimestena tahame me kindlustunde saamiseks ausaid selgitusi, mida ja miks valitsus teeb. Me tahame selget sõnumit selmet ametkondlikke õigustusi või sisepoliitiliselt lihvitud loosungeid. Siis me saame valitsuse otsustest aru.
Me teame, et maksud tõusevad ja ka inimeste omaosalus. Aga seejuures ootame valitsuselt arusaadavat põhjendust, mida saame vastu oma inimestelt kogutud suurema maksuraha eest. Senisest suurem kindlustunne, majanduslik ja julgeolekuline, seda kindlasti.
Kuid mille puhul on oluline valitsuse aktiivne roll perspektiivi leidmisel ja selle pakkumisel? Majandus. Tööstus. Energeetika. Kvaliteetne tööjõud. Investeeringud. Konkurentsivõime. Nendeta pole majanduskasvu.
Üheaastase riigieelarve asemel vajame suuremat tähelepanu eelarvestrateegiale ja sellest kinni pidamisele. Nii saab valitsus parandada majanduskeskkonna ettearvatust, riigivalitsemise läbipaistvust ning tõsta tööandjate ja töövõtjate majanduslikku kindlust.
Loomulikult tuleb siin leida tasakaal julgeoleku rahastamisega, sest Venemaa agressioon Ukraina vastu, suurim sõda Euroopas pärast 1945. aastat, on ka Eesti riigieelarvele kurnav.
Tõhus riigikaitse on kallis, kaitsmatus aga lootusetult kallim. NATO uued kaitseplaanid, tõeliselt olulised plaanid, koostati koos Eestiga ja Eesti pidi teadma, mis on nende hind. See hind tuleb meil nüüd maksta, siis saame liitlastelt ka nende panust küsida.
Soovin teie valitsusele õnnestumist ja viiele uuele ministrile kiiret sisseelamist.
Enda poolt luban olla valitsusele jätkuvalt asjalikuks partneriks, küll nõudlikuks ja vajadusel ka otsekoheseid küsimusi küsivaks, aga mitte kunagi kiuslikuks.
Nüüd aga – jõudu tööle!
