Jüri Toomepuu
Liitumine NATOga vähendas rünnaku ohtu Eestile üle idapiiri. Kahjuks aga mitte seetõttu, et oleme nüüd oma NATO liitlaste poolt kindlalt kaitstud, nagu teatasid võidurõõmsalt meie võimukandjad.
Tunnustatud Läänemere regiooni julgeoleku strateegia analüütik Warren K. Christolon selgitas meile juba aastal 1995, kui ta Eestit külastas, mis vahe on NATO teoreetilisel ja praktilisel kaitsekilbil. Ta kinnitas, et praktiliselt kaitseb NATO vaid neid, kes end ise suudavad kaitsta.
Aastal 2011 tegi põhjaliku analüüsi Eesti riigikaitsetusest Rootsi kaitseuuringute agentuur. Autorid leidsid, et kuigi meil pole puudust kindralitest ja kolonelidest, napib lahinguvalmis sõdureid. Rünnaku tõrjumiseks on meil ainult üks jalaväebrigaad, seegi mitte lahinguvalmis. Nad leidsid ka, et meie NATO Euroopa liitlastel puudub logistiline võimekus Läänemere piirkonnas suurejooneliste operatsioonide korraldamiseks. Analüüs järeldas, et Balti riigid ei suuda Venemaa sõjalisele rünnakule või sõjalisele survele pikalt vastu panna ja pole ka mõtet loota, et NATO meid päästaks.
Miks vähendab siis NATO liikmeks olek rünnaku ohtu üle idapiiri? Peamiselt seepärast, et Putini rahvuskaaslaste Eesti kodakondsusega käsilased annavad talle suurepärase juurdepääsu NATO plaanidele ja saladustele. Samuti annavad Putini Eesti kodakondsusega rahvuskaaslased ehk Eesti elamisloa ostnud käsilased talle ka suurepärase võimaluse Schengeni tsoonis märkamatult tegutseda.
Arvan, et ainult äärmiselt naiivsed võivad uskuda, et Putini Trooja hobust NATOs kammitses oluliselt see kui NATO luure andmetel ja nõudmisel vahistati kauaaegne Eesti ja NATO saladuste talituse juhata Herman Simm, KaPo sisekontrolli kommissar Indrek Põder ja KaPo ametnik/Vene luure agent Aleksei Dressen. Endine KaPo ülem Raivo Aeg jagab mu arvamust oma Päevalehes (17 juuni, 2013) avaldatud artiklis „Tõenäoliselt on Simme meie seas küll ja küll.“
Trooja hobuse kabjad olid juba siis kindlalt Eesti pinda paigutatud kui esimene Laari valitsus eiras Genfi konventsiooni ja põlistas Eesti alalisteks elanikeks ja tulevasteks kodanikeks pool miljonit Stalini ja ta järglaste poolt Eestit koloniseerima saadetud venelast, koos nende arvukate järglastega. See oli kahtlemata Eesti ajaloo kõikide aegade kõige suurem viga.
Hobuse panid rõõmust lausa hirnuma venekeelsed, Lennart „Nikolajev“ Mere poolt seadusevastaselt sõlmitud, kuid hiljem siiski eesti keelde tõlgitud ja Riigikogu poolt ratifitseeritud nn „juuli lepped“. Need tugevdasid Eestis asuvat venelaste viiendat kolonni veel kahe tuhande Putini nõukogude-aegse julgeoleku kolleegi ja kahekümnetuhande punaarmeelasega ˗ koos perekondadega sajatuhande eriti Eesti-vaenuliku venelasega.
Pole kahtlust, et Putin, kes on kinnitanud oma veendumust, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli kahekümnenda sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof, töötab sihikindlalt Eesti ja teiste Stalini poolt ikestatud rahvaste taasinkorporeerimiseks meie vene vennasrahva õnnelikku perre.
Milleks peaks aga Putin valmistama oma nigelat sõjaväge rünnakuks üle idapiiri kui tal on võimalik anastada Eesti Eestisiseste jõududega?
