Põhietnos arvestab vähemustega. Saarlaste, võrukate, virulastega. Kuulume ühte, isegi kui keel, murrakud on erinevad. Võib vaielda, et eestlus hõlmab koorilaulu, rahvatantsu. Ent see on pealiskaudne lähenemine. Eestlus on ühtekuulumine – kas võrukeeli või virukeeli, kuid ühine nägemus on sama.
Vaataksime vaid meie kultuuriloo suurkujudele. Faehlmann, Koidula, Janssen, Hurt. Ja siis tänapäevasest perspektiividest Rummo, Runnel ja Kaplinski. Teadagi on olnud kiiduväärt teisigi, ag juhin tähelepanu neile, kes ehk enim teeninud akolaade.
Seda ei saa väita tänapäeval. Homokirjanikud pritsivad jampsi. Kuhu on aga meie Tuglased kadunud? See ei ole mitte tühiküsimus. Julgen konstanteerida, et neid paraku pole olemaski.
Posla-masla ei istu. Kuid pätikari istub Toompeal ning hirnub, et lubati seda.
Lubage etnosest veel juttu. Meil, eestlastel on olemas midagi erakordset. Meil on kultuur, meil on ühiskonda laabuv usk. Milleks aga seda mahakirjutada? Kas poleks aeg olla eestlane?