Eesti Rahva Muuseumi näitustemajas tutvustatakse uue hoone võistlusprojekte.
Foto: Üllas Linder
Foto: Üllas Linder
Veidi ajalugu
ERM asutati 1909. aastal Tartus. Põhirõhk pandi vanade esemete kogumisele, mis pidid näitama lihtrahva kombeid. Eesti kultuurile lisaks talletatakse muuseumis teiste soome-ugri rahvaste ja Eesti vähemusrahvuste kultuurivara.
1922. aastal anti muuseumi kasutusse Raadi mõisahoone. See sai 1944 tulekahjus kannatada ja läks Nõukogude Liidu sõjaväe kätte. Raadile ehitati suur lennuväli, mis muutis Tartu välismaalastele peaaegu suletud linnaks.
Muuseum kolis Tartus Veski tänaval asuvasse endisesse kohtumajja. Kogud vaadati uue ideoloogia seisukohalt üle ja osa neist hävitati. Uute kogude paigutamiseks jäi ruumi napiks ning aastate jooksul võeti hoidlatena kasutusele osa Pauluse ja Püha Aleksandri kirikute ruume, Eesti vabanedes sai endisest raudteelaste klubist muuseumi näitustemaja.
Vahepeal Etnograafiamuuseumi nime kandnud muuseumile taastati 1988 ERMi nimi. 1993 oli uue hoone konkurss. Asukoht pidi olema Tartu kesklinnas. 1996 võttis Riigikogu vastu otsuse ehitada muuseumile pärast Eesti Muusikaakadeemia ja Eesti Kunstimuuseumi valmimist uus hoone. 2003 otsustati uus peahoone rajada siiski Raadile.
Rahvusvaheline seltskond
Uue muuseumihoone projektikonkursile laekus 108 võistlustööd kogu maailmast. Võitis töö märgusõnaga „Memory Field“, mille autoriteks on Itaalia, Liibanoni ja Jaapani päritolu arhitektid. Nende töö poolt hääletas kaheksaliikmelise zhürii viis liiget.
Võitnud projekti järgi peaks muuseum olema 70 meetri laiune ja 350 meetri pikkune klaaspaviljon, mis jätkub veel 1,1 kilomeetri pikkuse platoona. Hoone on lennuraja pikendus. Siit tulenevadki mitmed vastulaused sellele võidutööle.
Tuline vaidlus
Üks aktiivseid võidutöö vastaseid on konkursi ekspert, Eesti arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula. Ta kirjutas Eesti Päevalehes, et selle projektiga kinnistatakse muuseum igaveseks nõukogude kaugpommitajate lennuvälja külge. Muuseumitöötajad ja külastajad hakkavad läbi klaasseinte sundkorras kunagisi lennutrajektoore imetlema ning külastajatele räägitakse ikka ja jälle haledat lugu Tartu linna arengupeetusest okupatsiooni ajal. Sellise muuseumi ehitamiseks võiks lausa Putinilt raha küsima minna. Karin Hallas-Murula arvates ei ole hoone muuseumiks ka oma ruumide poolest sobiv.
Zhürii liikme arhitekt Andres Alveri arvates ei peaks enam põdema nõukogude aega. ERM kui rahvuslik sümbol ei pea viitama suitsupääsukesele, veskikivile või roigasaiale. Ka Toompea linnus koos Pika Hermanniga on okupantide rajatud.
Postimees tõstis juhtkirjas esile Karin Hallas-Murula hirmu, et hoone ei vasta muuseumi nõuetele, kuid arvas, et enne ehitama asumist kohendatakse projekti veel mitmeid kordi koos muuseumiinimestega. Puhkenud poleemika aga lubab loota, et edasisi otsuseid ei tehta uisapäisa. Ka ERMi endine direktor Jaanus Plaat avaldas arvamust, et võidutööst on võimalik muuseum teha. Praegu on ruumiprogramm toores ja see on loomulik, sest tegemist on eskiisiga.
Kultuuriminister Raivo Palmaru leidis, et võidutöös on fantastilised ideed – ajaloo kulg, mis lõpeb ERMiga. Arhitekt Rein Murula arvates on võidutöö väga huvitav ja jõuline maastikumärk, aga temale on see ideoloogiliselt vastuvõetamatu.
Kõik on veel ees
Kindlasti ei tohiks Eesti ajaloost väga valusat nõukogude aega maha vaikida. Kas ERM peaks oma arhitektuuriga seda meelde tuletama, on iseküsimus.
Raadi lennuväljale pole Eesti riik rakendust leidnud. Üsna tõenäoliselt ehitatakse lennurajad ükskord maju täis. Ja siis ei pikenda ERMi hoone enam lennurada, vaid jääb ainsaks viiteks sellele.
Arhitektide uued mõtted on Eestis ikka vilekooriga vastu võetud. Mõne ehitise valmides on kahju olnud, et see koor vaikima sunniti, teised hooned on rahvale omaseks saanud. Loodame, et Eesti Rahva Muuseum saab olema oma nime vääriline ja ilus vaadata ka.