Mõni aeg hiljem kordas sama teekonda Kunderi ea- ja mõttekaaslane Karl August Hermann. Tema hingelised elamused panid Kunderi sõnad helisema sajanditeks. Eestimaal pole vist ainsatki laulukoori, kes poleks seda laulu laulnud. Harva võib leida eestlast, kes poleks kuulnud laulu “Munamäel” või ise oma silmaga näinud hingematvat panoraami, mis avaneb tornist meie Eestimaale.
Eestimaa ja ühtlasi Baltimaade kõrgeimat tippu (317,4 m üle merepinna) on läbi aegade ehtinud mitmed erineva kuju ja kõrgusega tornid. Teadaolevatest esimene ehitati mõni aasta peale Napoleoni Moskvas käiku – 1816.a. Torn ehitati Tartu Tähetorni observaatori F.G.W. Struve korraldamisel Liivimaa astronoomilis-trigonomeetriliseks mõõdistamiseks.
Järgmine puust torn ehk esimene vaatetorn rahvale ehitati kavalpeast Haanja kõrtsmiku Tuule poolt 1870.a. Ja rahvas “ei jätnud mette” kõrtsist läbi astumata, kui pilve piirilt alla oli jõudnud.
Järgmise vaatetorni ehituse eestvõtjaks oli jällegi “Haani miis” Juhan Kolga. Seekord oli ka palju rahvast torni ehitusel abiks ja nii sai 1890.a. valminud torn neli meetrit eelmisest kõrgem, seega 12 meetrit.
Kolmaski vaatetorn oli puidust, see valmis 1925.a. Võru Maavalitsuse ja Metsade Peavalitsuse juhtimise ja rahadega. Torni kõrguseks oli 17 meetrit.
Kui esimene Eesti Vabariik oli juba kosunud ja rikkust kogunud, otsustati Toompeal, et olgu pealegi peale Pika Hermanni veel üks korralik torn Eesti riigis. Ja nii valmiski 1939.a. arhitekt Artur Jürvetsoni projekti järgi funktsionalistlikus stiilis kaunis raudbetoonist ja kividest vaatetorn, mille kõrguseks oli 25,7 m.
Suure Munamäe Vaatetorni külastab aastas ligi 40.000 turisti lähedalt ja kaugelt. Kõige kaugemad külalised on olnud Uus-Meremaalt, Jaapanist ja Austraaliast, Ameerika ja Lääne-Euroopa turistid ei ole siin mingi haruldus. Kõik nad on saanud elamuse kaunist Eestimaast. Seega on Haanjamaa ja Suur Munamägi oma vaatetorniga saanud Eesti visiitkaardiks.
Kuid ajahammas on seda visiitkaarti kõvasti purenud, tema välimust ja sisemust räsinud. Suureks puuduseks oli ja on lifti puudumine. Teatavasti on turistide seas palju eakaid inimesi, kellele valmistab raskusi ligi kolmekümne meetri kõrgusele ronimine mööda kitsaid treppe. Pealegi oli lift Artur Jürvetsoni poolt ette nähtud, kuid jäi algava sõja tõttu paigaldamata.
Haanja vallavalitsus ja volikogu on juba mitmeid aastaid olnud mures torni ja selle lähiümbruse pärast. 2002.a. mais kutsuti ellu sihtasutus Suure Munamäe Vaatetorn.
Tänaseks on koostatud Suure Munamäe Vaatetorni ja selle lähiümbruse rekonstrueerimise projekt. Tööde kogumaksumuseks on 6,6 miljonit krooni – see sisaldab lifti ja kohviku ehituse, torni sisemise ja välimise korrastuse, lähiümbruse heakorra. Lubatud rahaeraldusi on praegu 5,9 miljonit krooni, sellest pool Eesti Vabariigist ja pool Euroopa fondidest. Nagu näha, jääb raha puudu üle poole miljoni, kuid kui arvestada ka seda, et torni juurdepääsuteed tuleb korda teha, siis jääb puudu ca üks miljon krooni.
Sihtasutuse Suure Munamäe Vaatetorn juhatus ja nõukogu kogunesid Eestimaa kõige kõrgemasse punkti, kratsisid kukalt, vaatasid kaugusesse ja hüüavad nüüd pikse häälega: “Kalevite kanged pojad! Taaralaste targad tütred! Võtkem kukrut kergendada, et saaks torni tohterdada, et koos laulu rõkatada: siin on ilus elada!”
Arveldusarve Hansapangas: 221019918166, sihtasutus Suure Munamäe Vaatetorn.
Kõigi annetajate nimed jäädvustatakse Suurel Munamäel sajanditeks.
Sihtasutuse Suure Munamäe Vaatetorn juhatus ja nõukogu