04.09.2019 Uued Uudised
https://uueduudised.ee/uudis/e...
Kui me ise ennast ei kaitse, ei tee seda keegi.
Meie Eesti toimetaja Aimar Altosaare ülevaade eestlase kui rahvuse hetkeseisust on liiga optimistlik, et seda mitte kritiseerida.
Altosaar väidab, et eestlased olid, on ja jäävad. Siin tekib juba esimene küsimus: millises seisundis? Kas enamusena oma rahvusriigis või maal elava vähemusena liitriigis, nagu Venemaa soome-ugri rahvad? Praegused arengud osutavad pigem viimasele variandile, kus eesti keel jääb kolkakülade keeleks.
Kuigi Altosaar viitab sellele, et me oleme alles ka pärast Teist maailmasõda ja stalinlikku genotsiidi, pole seegi põhjust väga hõisata. Me oleme sisuliselt kaotanud või kaotamas kaks ala: Ida-Virumaa ja Tallinna. Kumbaski on tugeva mõjuga vene keel, Tallinnas tungivad aktiivselt peale immigratsioon ja inglise keel. Pealinn on juba multikultuurne ja hakkab eesti rahvusalast väljuma.
Ei maksa väga hoobelda ka sellega, et me oleme ajaloo paksust ja vedelast läbi käinud ja ikka alles. Kui paradoksaalne see ka pole, hoidis eestluse alles pärisorjus, sest pärisorjadel polnud kellegagi assimileeruda. Teinuks baltisakslased siin kohe vabade talupoegade maa koos sealpoolse sisserändega, olnuksime tänaseks etnilised sakslased. Balti aadel oli liiga kõrk, et eestlasi endasse lahustada ja venestamise ajaks olime me juba rahvuslikul tõusul.
Taas paradoks, et rahvus säilib mõnevõrra paremini rõhumise all, kui sellega just genotsiidi ja vägivaldset assimileerimist ei kaasne. Vabadus uinutab rahva ruttu, avatus toob võõraid aina rohkem kuni oma rahva vähemusse jäämiseni, ülevõetud kombed summutavad omad, võõrast ja suuremat keelt on tulusam rääkida, sest see annab võimaluse karjääriks, alati on võimalik maailma kaema ja sinna elama minna, ja nii edasi.
Eestis kõik see juba toimub – avatus on Tallinna neegreid, hindusid ja teisi võõraid täis toonud, inglise ja vene keel murravad mitmetesse elusfääridesse sisse, üha enam on kohti, kus eesti keelega enam hakkama ei saa, Eestist on lahkunud vähemalt 200 000 eestlast, keda asendavad jällegi võõrad – kui varem hävitati eestlust võõraste kätega, siis nüüd teeme seda teadmatult või teadlikult ise.
Altosaar kordab üle müüti, nagu saaks eestlust ja eesti keelt hoida sellega, et me õpetame võõrastele oma keelt. See on õige, kui on vaja, et sisserännanud inimesed oskaks riigikeelt, kuid väga ohtlik, kui eesmärgiks seatakse nende kaudu eestluse kestmajäämine.
Igal migrandil on oma keel ja kultuur. Isegi kui ta õpib eesti keele selgeks või abiellub eestlasega, jääb tema ja tema lapsed edasi kandma kaht kultuuri, ja kui selliseid inimesi on palju, teki uus subkultuur, millel pole eestlusega mingit pistmist. Kui meil aga eestluse säilitamine võimalikult omanäolisena eesmärgiks pole (maailma teevad rikkaks ja omanäoliseks just rahvaste ja keelte rohkus), siis miks üldse eestluse teemal rääkida?
Aimar Altosaare jutust kumab kahjuks läbi arusaam, et me peamegi arengutega kaasas käima ja ennast vabaks laskma. Mingi väärtuse hoidmine eeldab alati võitlust, kasvõi edasilükkamise nimel. Praegu aga levitatakse uinutavat mõtet, et loksume maailmaga kaasa ja vaatame, mis meist saab. Ainult et keeled ja rahvad pidavat juba kaduma kiiremini kui taime- ja loomaliigid.
