Eesti rahvas vajab kestmiseks Peaministri rahvastikubürood

Jaak Uibu, D.Sc., Riigikogu 13. koosseisu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant

Juba kolm aastakümmet järjest kahaneb ülerahvastatud maailmas eestlaste kui põlisrahva taastepotentsiaal.

Eesti rahva tulevik ja omariiklus on rahvastikukriisi tõttu ülitõsises ohus. Selle vastu ei ole osatud või suudetud rakendada suundamuutvaid meetmeid, sest poliitikud tavatsevad töötada ikka valimistsüklis lahendatavate probleemidega. Rahvastikupoliitika on lükatud poliitiliste otsuste ääremaile. Jaanuarikuu koalitsioonilepe likvideeris olemasolevad rahvastikule suunatud institutsioonid ja uued pole senini tööle hakanud. Kui hakkavadki. Rahvastikukriis süveneb, maa ja tema pühakojad tühjenevad.

Sageli mõeldakse ja juhindutakse sellest, et vastutus rahvastikutaastes on kõigi elanike kanda. Üldises plaanis on see õige. Siiski vajab see vastutus korraldamist ja juhtimist. Kui rahvastikutaaste on kõigi asi isevoolu mõttes, siis pole rahvastikupoliitiline vastutus kellegi asi. Ometi on ju võimalik eristada rahvastikutaastet soodustavaid ja kahjustavaid tegureid. Nendega on vaja ometigi riigi tasemel tegeleda. Kes tegeleb?

Kõige tähtsam lüli rahvastikutaastes on perekond, mille loomine ja hoidmine sõltub palju väärtusotsuseid mõjutavast meediast. Euroopalikest väärtustest kirjutades unustatakse, et need on kujunenud kristlikena, mis kestavad muutumatult. Mis sellest, et Euroopas õppimas käinud President seda ei õppinud. Väärtuslikku teavet esitatakse sageli koos poolpornoga. Seda ei kontrolli praegu ükski asutus, kaasa arvatud kultuuriministeerium, kes oma netiportaalis luiskab, et ta „koordineerib riigi meediapoliitikat“.
Mõõtmatu on see kahju, mida tekitatakse perekondade lõhkumisel ja vabaarmastuse levitamisel. Kirjutades noortele turvalisest seksist, õhutatakse neid rahuldama oma seksuaalseid instinkte, misläbi lõhutakse pere- ja abielusuhete väärtust. Seda kõike ei tajuta või isegi soodustatakse haridus- ja teadusministeeriumis. Sotsiaalministeerium mõõdab haigustest ja naudingute puudumisest vaevatud isikuid ühe mõõdupuuga.

Peaminister Taavi Rõivasele kirjutasime juba augustis 2014 Toompea Haridusseminarist: „Vajame rahvastikukriisi tunnustamist Eestis, rahvaarutelu korraldamist, rahvastikuvaldkonna tegelikku prioriteeti Valitsuses ja Peaministri ajagraafikus“. Kahjuks kartis ta ausalt rääkida rahvastikukriisist 2016.a. Riigikogu ees ja läks ajalukku koos külmkapiga. O tempora, o mores! Cicero sõnad ei aegu! Tagajärjeks on vägivalla, nagu koolikiusamine sagenemine ja moraalituse lokkamine ühiskonnas. Normaalsete pere- ja abielusuhete puudumise tulemuseks on sündimuse langus, mis viib piirkondade tühjenemisele elanikest. See kõik lagundab kogu ühiskonda.

Nüüd jõuamegi Peaministri rahvastikubüroo vajaduse juurde, mida kirjutan suure algustähega läbi kogu teksti. Kirjavahetuses peaminister Kaja Kallasega saime 1.juulil 2021 teada, et meie ettepanekud rahvastikubüroo kohta on teadmiseks võetud, mis annab meile võimaluse nendega edasitöötamiseks. Kui riigijuhtimine on usaldatud peaministri kätesse, siis on peaminister kohustatud vastutama rahvastikutaaste eest. Vastutavad ka ministrid, kuid vastutama peab nad motiveerima eeskätt peaminister. Kuidas see õnnestub, seda saab kontrollida rahvastikustatistika mitmete näitajate alusel. Olles ülesannetega üle koormatud, mis peaministri puhul on vist vältimatu, on ainus lahendus tema rahvastikubüroo moodustamine.

Ei ole tähtsamat riiklikku ülesannet kui põhiseaduslik „ … tagada eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade“, seepärast on selle realiseerimine v a h e t u l t peaministri kohustus ja võimalus. Selle uue büroo mõju suurus peitub peaministri igapäevases osaluses tema tegevushoovana. Büroo kaudu on antud peaministrile võimalus korrigeerida otsuseid ja eelnõusid rahvastiku vaatenurgast.
Uue institutsiooni loomine ei ole muidugi riskivaba. Kas ta hakkab tööle soovitud suunas? Kas õnnestub komplekteerida teda võimekate ametnikega, kes oleksid asjatundjad nii ühiskonna tundmises, demograafias ja poliitikas? Rahvastikupoliitika ülimuslikkus pakub töötajatele liigseid ahvatlusi. On muidugi rahalised raskused, kuid need peaksid olema ületatavad, kui küsimuse all on rahva ja riigi kestlikkus. Büroo efektiivne töö pole mõeldav ilma töötajate isikliku vastutuseta omas valdkonnas.
Pidasime nõu Toompea Haridusseminari liikmetega nende arvamuse saamiseks Peaministri rahvastikubüroo kohta. Sadat kirjavahetajat hõlmava seminari tuumiku moodustavad endised ja praegused tippametnikud ja poliitikud. Ettepanekut pooldati.
Seejärel saatsime kõigile seitsmele ( maagiline arv!) endisele rahvastikuministrile soovi Peaministri rahvastikubüroo ettepaneku kohta arvamuse saamiseks. Leides, et nende potentsiaal rahvastikupoliitikas on alakasutatud, püüdsime olukorda sel viisile heastada.

Esimesena ministritest reageeris Katrin Saks, kes on praegu Tallinna Ülikooli arendusprorektor. Kuna ta tunnistas raskusi vastamisega, siis palusime teda kasutada ülikooli akadeemilist potentsiaali. See võtab aega.
Meeldiv kirjavahetus kujunes Peeter Oleskiga, kes on kogu aeg olnud huvitunud teiste rahvaste perekondlikest tavadest. Tema oli kohe nõus – Peaministri rahvastikubüroo on vajalik. Mõttevahetus Andra Veidemanniga kujuneb meil alati pikaks nagu endiste töökaaslastega ikka, ka temale oli vajadus taolise büroo järgi selge juba paarikümne aasta eest. Argumente selle kasuks tuleb ühe juurde.
Kui Riina Solmanile saatsin kirjavahetuse peaministriga, siis ka tema toetas ettepanekut. Niisamuti toetas Eldar Efendijev, kes oli rahvastikuministriks enne Paul-Eerik Rummot. Endine mitmekordne minister Urve Palo teatas, et ta on tänaseks poliitikast distantseerunud ja seetõttu pole piisavalt hästi kursis valitsuse tegevusega, muuhulgas rahvastikupoliitika vallas. Seetõttu ei soovi ta antud teemal avalikult oma arvamust avaldada.
Paul-Eerik Rummo vastas: „Juba pikemat aega valitsussektorist eemalolnuna ei pea end enam pädevaks sellesse puutuvaid ettepanekuid hindama. Usun, et kõik need eeldavad enne võimalikku rakendamist läbianalüüsimist protsesside poliitilise ja haldusliku juhtimise optimaalsuse seisukohast. Kusjuures demograafiaprotsessid on kindlasti ühed keerukamatest“. Paul-Eerik Rummot seisukohta täiendaksin selle töö tulemustega, mida tehti Riigikogus „Rahvastikupoliitika põhialustega 2021-2050“. Selles kinnitati, et rahvastikuministri puudumisel on vaja luua Peaministri rahvastikubüroo. Huvitav on tõdeda, et mitmed endised rahvastikuministrid on kaotanud seose kunagise vastutusvaldkonnaga.

Ootame nüüd vastust peaminister Kaja Kallaselt. Lõpmata kaunis oleks, kui Eesti esimene naispeaminister jääks rahvale meelde Eesti rahva kestmise eest isikliku vastutuse võtmisega.

Märkmed: