Raudtee suurim tulu tuleb kütuseveost. Seda rongi veab Vene päritolu vedur. Foto: Üllas Linder
Nõukogude aja pärand
Nõukogude ajal kuulusid Eestis ettevõtted riigile ehk ametliku propaganda järgi rahvale. See tundub teatud inimestele senini õiglane, kuigi segane vastus küsimusele „Kui miski on rahva oma, siis kelle oma see tegelikult on?“ tõi kaasa vanasõna „Mõisa köis, las lohiseb!“ taaselustumise.
Kuni perestroikani ühiskonna pahupoolest avalikult ei räägitud. Selletõttu on väiksema silmaringiga inimestele jäänud mulje, et nõukogude ajal korruptsiooni ei olnud ja kõik inimesed olid võrdsed. Tegelikkust väljendas hästi George Orwelli lause „Kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad!“
Eesti taasiseseisvudes ning senise majanduse lagunedes oli vaja omanikke ja raha. Algas erastamine, mida rahvas ka ärastamiseks nimetab, sest osa „rahva omandist“ õnnestus senisel eliidil ja ka kavalatel uustulnukatel teiste nina alt enda kätte kahmata.
Tööstuse ja transpordi arenguks oli aga vaja suuremat raha. Ettevõtete müümist välismaalastele pidas rahvas jällegi ebaõiglaseks ning Eestimaa mahamüümiseks.
Vene huvid
Raudtee ja sadamate sõltuvus Vene transiidist on tänaseni säilinud. Venemaa on lääneriikidega võrreldes vaene, kuid pole kunagi kokku hoidnud oma poliitiliste sihtide arvelt. Väikese Eesti olulisemate ettevõtete kokkuostmine ei oleks venelastele raske.
Hirmu Vene kapitali ees on ka naabritel. Näiteks leedulased müüsid kõiki Balti riike naftasaadustega varustava tehase ameeriklastele just lootuses hoida seda venelaste eest. Paraku müüsid ameeriklased tehase üsna ruttu venelastele edasi… Kõik ameeriklased pole poliitikud, mõnda huvitab ainult raha.
Raudtee paratamatus
Enne sõda oli Eesti üsna tihedalt raudteedega kaetud. Suure osa sellest moodustas kitsarööpmeline raudtee. Nõukogude ajal ehitati Tallinna-Pärnu-Mõisaküla ja Lelle-Viljandi teed laiarööpmelisteks, ülejäänud võeti üles. Kitsarööpmelistena on säilinud ainult Lavassaare turbaraudtee ja Naissaare raudtee. Nüüd on Pärnust üle Mõisaküla Lätti minev raudtee plaanis üles võtta. Riisiperest Haapsalu poole ei saa enam ammu rongiga sõita.
Et teha raudtee erastamine lihtsamaks, tehti Tallinnast Pärnusse ja Viljandisse minevatest teedest uus firma Edelaraudtee. Edelaraudtee korraldab ka Eesti Raudteele kuuluvatel teedel reisiliiklust. Elektrirongidega sõidab kolmas firma Elektriraudtee.
Raudtee läheb Eestist ainult Venemaale ja Lätti. Kui utoopiline Tallinna-Helsingi raudteetunnel arvestamata jätta, annab ka tulevikus raudteele põhilise koormuse Vene transiitkaup.
Lihtsat inimest huvitab reisiliiklus, Eesti Raudteele annab aga tööd ja leiba kaubavedu. Eesti reisirongid on aeglased, vagunid veneaegsed. Rong sõidab nagu mööda munakiviteed. Majandusministeerium kuulutas välja konkursi kaasaegsete reisirongide ostmiseks, kuid kas see on tõsine ostusoov või surveavaldus Edelaraudteele, seda ei tea.
Eesti Raudtee ähmane tulevik
Eesti Raudtee erastati 2001. aastal. Müüdi ka muldkehad ja rööpad. Eriti just teede müümisele oli ühiskonnas üsna suur vastuseis. Nüüdseks on selge, et kõike ei tehtud õigesti. Erastamise võitjat BRSi süüdistatakse võetud investeerimiskohustuste täitmatajätmises.
Kipub tekkima mulje, et raudtee erastamine oli ärimeestele lühiajalise kasusaamise projekt. Raha ei taheta investeerida raudteesse. Osteti hoopis võimsad, kuid Eesti teede jaoks liiga rasked vanad Ameerika vedurid, mis sobivad kütuserongide vedamiseks.
Naftatransiit väheneb ja raudteefirma suhted riigiga on läinud teravaks. BRS pakub oma osalust Eesti Raudtees müüa. Ta ostis selle ühe miljardi krooni eest ja tahab nüüd saada kolm miljardit.
Postimehe tellimusel tehtud uuringu järgi on 50% küsitletud inimestest raudtee riigile tagasiostmise poolt. Päris vastu on sellele vaid 4%. 11% seaks tagasiostmise sõltuvusse hinnast. Eks näis, mida tulevik toob.
