Järgmisel reedel valitakse Tartu Ülikoolile uus rektor. Kandidaatidele esitasid Eesti Päevalehe palvel küsimusi kolleegid ja konkurendid Eesti akadeemilisest maailmast.

Peeter Tulviste, Tartu Ülikooli endine rektor, professor

Millised kolm ebameeldivat, kuid paratamatult kogu ülikooli puudutavat otsust peate järgneva viie aasta jooksul langetama?

JAAK AAVIKSOO: Eelseisval viiel aastal tuleb teha tõsiseid jõupingutusi, et muuta ülikooli akadeemiline struktuur interdistsiplinaarsemaks, sama oluline on rahvusvaheliste barjääride kaotamine. Teiseks väljakutseks, mille lahendamine kindlasti lihtsaks ei osutu, on teadustöö prioriteetsete suundade fikseerimine ülikooli tasemel. Me peame olema suutelised otsustama mitte ainult seda, mida me teeme, aga ka seda, mida me ei tee. Kolmandaks tuleb lahendada akadeemilise tööjaotuse probleem Eesti sees ja võib-olla ka rahvusvaheliselt. Jällegi leppides kokku, mida me teeme Tartu Ülikoolis ja mida me jätame teistele ülikoolidele. Ka siin on ilmselt olemas terve rida huvide konflikte ja nende ületamisest sõltub eluliselt, kui kiiresti ülikool edasi liigub.


BIRUTE KLAAS: Seoses ühinemisega Euroopa Liiduga suureneb üliõpilaste ja õppejõudude liikuvus. Ülikoolid peavad mõtlema tööjaotusele siseriiklikus ja kogu Euroopa kontekstis. Paratamatult ootab meid ees valikute tegemine, selekteerimaks erialad, mis on läbilöögijõulised ühinenud Euroopas, unustamata siinjuures Eesti riigi jätkusuutlikkuse tagamist. 2. Ülikoolipere liikmete palgad peavad olema rohkem seotud tööpanusega ja suutlikkusega hankida ülikooliväliseid vahendeid. Selline seos on tugev motivaator ja suurendab ülikooli rahalisi ressursse. Otsus võib tunduda ebameeldiv neile, kes raha hankida ei oska. 3. Ülikooli põhitegevus on õppe- ja teadustegevus. Tuleb kaaluda ülikooli tugistruktuuride töö efektiivsust ja vajadusel osta teatud töid sisse.


Jüri Engelbrecht, Teaduste Akadeemia president

Kuidas kõige paremini ühildada professori pedagoogilist tegevust ja teadusuuringuid, mis mõlemad nõuavad pühendumist?

JAAK AAVIKSOO: Teaduse ja õppetöö ühitamise parimaks vormiks on kindlasti doktoriõpe. Doktoriõppe oskuslik korraldus võimaldab õppejõul oluliselt suurendada oma teaduslikku väljundit ja seda ka õppetööga ühitada. Ilmselt tuleb ka suurendada diferentseerimist ülikooli sees. Osa õppejõude peaks tegema rohkem teadust, osa rohkem õppetööd. Heaks algatuseks on siin uurija-professori institutsiooni loomine. Loodame, õnnestub seda tegevust kiiresti laiendada.

BIRUTE KLAAS: Senised õppejõudude tööväljad tuleks reformida. Professorid peaksid eelkõige tegelema doktoriõppega, mis on tihedalt seotud nende teadustööga. Tava, kus professorid loevad suurtes auditooriumides mahukaid põhikursusi, on professorite teaduspotentsiaali raiskamine. Paraku on professorid sunnitud seda tegema, sest eestikeelseid kõrgkooliõpikuid on liiga vähe ja nende kirjutamine ei ole ka võimalike autorite jaoks piisavalt motiveeritud. Kui Tartu Ülikool teeb selles valdkonnas vajalikud reformid, on loodud ka tingimused professorite pedagoogilise ja teadustegevuse ühildamiseks.

Marju Lauristin, professor, riigikogu liige

Kas järgmise viie aasta jooksul peaks Tartu Ülikool muutuma rohkem rahvusülikooliks või rahvusvaheliseks ülikooliks?

JAAK AAVIKSOO: Ülikool peab muutuma rohkem rahvusülikooliks ja rohkem rahvusvaheliseks ülikooliks. Olen öelnud varem ja kordan ka siin veel kord, et Tartu Ülikool täidab seda paremini rahvusülikooli missiooni, mida kaugemale ta ulatub oma rahvuslikest piiridest. Nende kahe instituudi vastandamine pole päris kindlasti mõistlik tee.

BIRUTE KLAAS: Mõlemad suunad on Eesti riigile ja Tartu Ülikoolile eluliselt vajalikud. Tartu Ülikoolil on tugev potentsiaal, et tagasi hõivata rahvusvahelise teadusülikooli positsioonid, mis kaotati 60 aastat tagasi. Tartu Ülikooli missioon on ka olla kogu Eesti ülikool, s.t rahvusülikool, eesti kultuuri ja rahvuslike väärtuste kandja ja kaitsja. Tartu Ülikool peab tingimusteta jääma kohaks, kus edeneb eestikeelne teadus ja kõrgharidus. Eesti teadus aga ei saa eksisteerida lahus Euroopa ja maailma teadusest.

Aavo Kokk, Eesti Päevalehe peadirektor

Nimetage 3 Eesti ja 3 välismaa humanitaarteadlast (vastab Aaviksoo) / reaalteadlast (Klaas), keda tahaksite saada õppejõuks?

JAAK AAVIKSOO: Mulle vastamiseks antud napi ajaga jääb see ettepanek igal juhul spekulatiivseks, aga nimetaksin Umberto Ecot, Joseph Stiglitzit ja Samuel Huntingtoni. Eestis vastavalt Rein Rauda, Martin Ehalat ja Hasso Krulli. Et nendele inimestele väärilist tasu maksta, oleksin valmis ülikooli nõukogult küsima selleks tarbeks kokku kuni kümme miljonit krooni.

BIRUTE KLAAS: Eesti teadlaste osas olen kimbatuses, sest õnneks on suur osa parimatest reaalteadlastest Tartu Ülikoolis tööl või siis väga tihedalt meie ülikooliga seotud. Kutsuksin Jaan Einasto, Jüri Engelbrechti ja Mart Saarma, mehe, keda Helsingi rektor on nimetanud Eesti teaduse kingituseks soome rahvale.

Maailmas ringi vaadates tugevdaksin niigi tugevat Tartu Ülikooli geeniuurijate meeskonda ja teeksin tööpakkumise värsketele nobelistidele: Sydney Brennerile, H.Robert Horvitzile ja John E. Sulstonile. Euroopa Liidu professorite keskmine kuupalk on 100 000 krooni. Ehk maailmanimega teadlased on nõus sellise keskmise palgaga ka siin töötama, arvestades, et elu Eestis pole nii kallis kui Londonis või Helsingis.

Andres Keevallik, Tallinna Tehnikaülikooli rektor, professor

Mitmes mees/naine on või peaks olema Tartu Ülikooli rektor Eesti riigis?

JAAK AAVIKSOO: Ülikool on väikerahvale vaieldamatult oluline institutsioon. Võiks isegi öelda, et rahvusülikooli olemasolu on lahutamatult seotud rahva püsimisega. Sellest lähtudes kuuluks rahvusülikooli rektor sümbolina Eesti esimese viie isiku hulka.

BIRUTE KLAAS: Järjekorranumber tekib autoriteedi, mitte kohtade broneerimise tulemusel. Eesti riigi huvides oleks olukord, kus Tartu Ülikooli juht paikneks ühiskonda mõjutavate autoriteetide hulgas võimalikult kõrgel kohal.


Linnar Viik, IT Kolledži õppejõud

Kas Eestis on võimalik teha teadust väljaspool ülikoole või mitte? Miks?

JAAK AAVIKSOO: Teadust saab kindlasti teha ka väljaspool ülikoole. Väikeriigis on vaevalt mõistlik ülal pidada kahte akadeemilist teadusinstitutsiooni – ülikooli ja teaduste akadeemiat. Ja on hea, et Eestis oleme seda suutnud ka nii korraldada. Vaja on aga rakendusteaduslikke uuringuid ettevõtetes ja sõltumatutes uurimisasutustes. Selle teaduse osakaal Eestis kasvab koos rahvuslike teadus- ja arendustegevuse kulutuste kasvuga. Lähiaastatel, ma loodan, samale tasemele, mille on endale eesmärgiks seadnud Euroopa Liit. 3% rahvuslikust koguproduktist teadusele ja arendustegevusele, sellest kaks kolmandikku erasektorist.

BIRUTE KLAAS: Jah, loomulikult. Meil on teadusasutused ja uurimisinstituudid. Parimaks lahenduseks Eesti teaduse jätkusuutlikkuse seisukohalt oleks kaasata Eesti teaduspotentsiaal ka järelkasvu koolitusse koos sellesama järelkasvu integreerimisega uurimisprojektidesse. Selline lahendus on võimalik siiski ainult ülikoolides või ülikoolidega tihedalt seotud teadusasutustes.

Mati Heidmets, Tallinna Pedagoogikaülikooli rektor, professor

Mitu ülikooli on Eestis aastal 2003, aastal 2010 ja aastal 2050?

JAAK AAVIKSOO: Vastus küsimusele sõltub sellest, kui laiaks me ülikooli mõiste venitame. Täna on Eestis 57 kõrgkooli. Aga edasi räägin vaid rahvusvaheliselt arvestatavatest teadusülikoolidest. Selle kriteeriumi järgi on Eestis hetkel kolmveerand ülikooli. Loodan, et aastal 2010 on neid kaks korda rohkem ehk poolteist. Mis puudutab aastat 2050, on selline küsimus ilmselt sisutu. Selleks ajaks asendavad ülikoole rahvusvahelised akadeemilised võrgustikud, mida ühe riigiga siduda on vaevalt mõttekas.

BIRUTE KLAAS: Aastal 2003 on Eestis üks universitas – Tartu Ülikool. Tõenäoliselt ka aastal 2010 ja 2050. Ma loodan , et Eesti riik suudab säilitada oma ühte klassikalist ülikooli. Küll aga võib Eesti universitase kõrval olla mitmeid erinevaid üli- ja kõrgkoole. Kindlasti on vältimatu, et kõrgkoolide arv Eestis peab oluliselt vähenema. Eesti majanduslik ja inimpotentsiaal ei ole võimeline tagama kvaliteeti killustatud kõrgharidusruumis.

Alo Raun, üliõpilane, Tartu Ülikooli nõukogu liige

Ühiselamute renoveerimisega on seal elamine muutunud tudengitele üle jõu käivaks. Kas ja mida kavatsete ette võtta?

JAAK AAVIKSOO: Üliõpilased väärivad inimväärset elamist ka väljaspool õppetöö aega. On käivitatud ühiselamute renoveerimise programm. Aga on vaja ka riiklikku üliõpilaste toetamise programmi, mis toetaks eelkõige neid, kes on majanduslikult nõrgemad. See peaks lahendama ka elamispindade kuludega seotud küsimused.

BIRUTE KLAAS: Ülikool tunneb loomulikult muret oma liikmete – üliõpilaste – jätkuvalt lahendust ootavate sotsiaalprobleemide üle. Ka see, et üliõpilased ei jaksa üüri maksta, on puuduliku toetuse tulemus. Probleemi ei ole võimalik lahendada ülikooli sees. Samas on lausa hädavajalik pakkuda Eesti Üliõpilaskondade Liidule jõulist tuge läbirääkimistel riigiga kõiki osapooli rahuldava lahenduse leidmiseks. Loodan, et selle tegevusega ühinevad ka Eesti teiste kõrgkoolide juhid.

Märkmed: